Juba mitu päeva saan kirjutada kirjutuslaud/kapil, mille ühel talvepäeval taaskasutuspoest leidsin.

Võtad iseennast kaasa ja lähed sinna, kus oledki ainult sina. Näiteks metsa. Ja siis vaatad, mis juhtuma hakkab...

Palun tulge meiega metsamatkale Ahja jõe äärde!

Leidsin uue hobi!

Kõik muutub kiiresti… Huvitav, mis mõttega ma seda teksti nädala pärast loen?

Meie oskame seda nüüd veidi paremini kuulata, aga ikkagi jääb nii palju endiselt saladuseks...

Lääs ja põhi.

Hakkan maailma paremaks muutma...kolm, kaks, üks... NÜÜD!

Halvad asjad tuletavad meelde, kui hästi kõik on. Kui jabur!!! Ja inimlik...

1. veebruaril 2020 juhtusid sellised tänaseks juba ajaloolised sündmused.

Austraalia on koht, mis tuletab meelde, kui kahepalgeline võib olla inimloomus. Taunime peaaegu kõike seda, mida ise teeme või võimalusel te

Põhjaterritooriumil Kakadu rahvuspargis ringi rännates üllatas meid see, kui ulatuslikult suudavad australlased metsi n-ö kontrollitult põle

Kui hakata otsima ajaloost abiellumise põhjuseid selgub, et ükski neist pole täna enam päriselt asjakohane.

Kirjutasin selle teksti sisuliselt üks õhtu enne lendu maailma otsa. Olin päeva lõpuks teinud rahu otsusega, et me ei lähegi kuskile…...

Kirjutasin mutiauku kirja ilma suurema lootuseta vastus saada, ent paar nädalat hiljem see siiski laekus! Elust isoleeritud saarel.

Mõnikord käin õhtul kuskil kirjutamas ja läbi Tartu koju jalutades on linn nagu ellu ärganud.

Lugu sellest, kuidas sündis päästelennuk Suunda, mis läks appi parvlaevale Estonia. Väikse minu peas.

Kokku kulus kaheksa kuud vahtimist enne, kui aru sain, mis selle steriilsusega ette võtta. Tõin maailma meie magamistuppa!

Miks mind huvitab, mis te minust arvate? Miks, kurat võtaks?

…kolisin tagasi vanemate juurde. Ostsin endale oma kodu ja ees ootas lõputuna näiv remont.