Kui see on minu teha, ma tulen siia veel…

Oleme Balilt lahkumas, aga kojusõidu asemel otsustasime (natuke otsustati meie eest ka), et matk läheb edasi. Või tagasi? Me suundume Sydneysse!

Kuutempli sünnipäev.

Siin Balil elame suure riisipõllu kõrval, mis on Ubudi ja Pejengi vahel. Riis on noor. Paar nädalat tagasi oli põld veel üks porimülgas, aga nüüd rohetab. Riisi saab siin iga nelja kuu tagant. Saak valmib pidevalt ja aastaringselt. Aga kui tuuled lageda välja kohal möllavad, võib meie kodus tekkida selline iil, et rebib kaasa rulood ja viskab kuivatusresti trepist alla. Esimest korda ärkasin sellise möllu peale öösel. Mõtlesin, et see on orkaan (aga hiljem sain teada, et Bali ilmastikus selliseid asju ei tekigi). Süda peksis, võtsin beebi ja läksin vannituppa. Eks ärevuse tase ole maailmas toimuva tõttu nagunii kõrgem.

Kõik kolises ja korraks ragises ka katus. Ehmatus ja teadmatus olid suuremad kui oht. Kümne minutiga oli tuuseldus läbi ja kümme minutit tuli tohutut vihma. Nagu laps, kes hullab, saab haiget, nutab ja on seejärel mitu korda rahulikum. Peale vihma järgneski täielik vaikus. Leht ka ei liikunud.

Mis see siis oli?

Vaatasin ilmateadet, see ei näidanud üldse mingit tuult. Sain teada, et iil tekib siin vahel nii ootamatult, et keegi neid ei kaardista. Eriti lageda riisipõllu kõrval.

Laseb oma energia välja ja kõik rahuneb. Vaid kergelt segi paisatud rõdu viitab, et toimunu oli ikka päriselt.

Nii teistsugune kui Hiiumaal…

Siin on kõik hetkeks. Näed juba kaugelt pilve, mis sajab maha nii, et madalamates piirkondades jäävad autod vee alla. Ja järgmine hetk lõõskab päike. Tõttöelda, see lõõskabki enamasti, aga sisse lendavad turistid on üleujutuste pärast mures ja küsivad, kas need meeletud vihmad siin lõppevad. See on üllatav kui päikseline päev võib olla ja ikka kaasa tuua üleujutuse hoovihma näol.

Ma saan aru siinsest hinduismist, animismist. Kui keset vaikust tekib iil, mis laamendab kümme minutit sinu rõdul, rebides eest õuerulood, visates osa neist katusele… ning siis lahkub, jättes järele samasuguse vaikuse. See on tunne, et keegi on sinu rõdul. Kellegi suur ja hoiatav energia. See ei ole meeldiv, ehkki nüüd juba tean, et kolistamine kestab lühikest aega. Energia on vaja välja saada.

Balilaste jaoks on see kindlasti signaal jumalatelt. Hoiatus või meeldetuletus, et inimene ei ole selle maakera valitseja. Inimene on väike mutter.

Praegu on meil kuutempli sünnipäev, mistõttu on see tohutult ära ehitud. Seapead ning väikeste näppudega meisterdatud kaunistused seakõrnetest. Lõhn kuumas päevi seisva kaunistuse kõrval on vastav. Tohutud puuviljavaagnad, küpsetised. Kõik jumalatele andamiks, kingituseks. Et näidata, et austame, hoolime. Nii palju näppude vahel punutud kaunistusi bambusest, banaanilehtedest, kookosest. Kogu see elu käib ümber nende vorpimise. Banaanilehtedest valmistatud canang sari pannakse iga päev välja.

Läheneb Nyepi ehk Bali hinduistlik uusaastapüha, mida tuntakse vaikuse päevana. Sel päeval peatub kogu saar umbes 24 tunniks: inimesed ei tööta, ei reisi, ei süüta tuld ega tekita müra. Tänavad on tühjad, poed ja isegi lennujaam on suletud ning ka turistid peavad hotellides püsima. Päeva eesmärk on enesemõtisklus, puhastumine ja uue aasta rahulik algus. Nyepi eelõhtul toimuvad suured paraadid, kus kantakse ogoh-ogoh kujusid, et sümboolselt kurjad vaimud minema peletada.

Suuremates templites valmivad ogoh-ogoh’d juba kuid. Need on hiiglaslikud kunstiteosed ja mitte mingid käkerdised. Koletise juuksed on ka lõpuni välja voolitud.

Hiljem põletatakse need mitmeid kuid valminud kujud sümboolselt ära. Kurjus sai võidetud.

Kui erinev on elu Balil ja Euroopas. Meil on kõik optimeeritud, efektiivne. Aega ei tohi raisata, peab olema edukas. Ja siin voolivad naised pool päeva banaanilehest canange jumalale, mis jäävad juba samal päeval loodusesse kõdunema. Ehitavad kuude kaupa hiidkujusid ja panevad need siis põlema.

Lukase klassi ogoh-ogoh ja meie küla ogoh-ogoh.

Riitused võtavad väga suure osa Bali inimeste elust. Näiteks templi sünnipäev on meie kalendri järgi iga 210 päeva tagant, mis tähendab, et tempel tuleb jälle peennäputööga ehtida. Koolis on väga sageli vaba päev, sest on mõni püha. Ja arvestatakse ka moslemite ja budistide kalendrit ning sündmuseid.

Ma arvan, et lääne inimene langeks masendusse. Meil on hoopis teised prioriteedid. Oluline on olla tegus, efektiivne. Väga oluline on ka rääkida, kui kiire koguaeg on ja kirjeldada plaane, mis elu kiireks teevad. Eks see ole ka tõsi, et lääne inimese elu ongi väga kiire ja täis pakitud. Siiski mitte riitusi. Lääne inimene investeerib, omab portfelli, turundab ja arendab...

Teate seda lugu, kuidas turistist ärimees soovitab puu all vedelejale, et ta püüaks rohkem kala. Miks? Siis sa teeniksid rohkem raha. Miks? Siis sa saaksid ju osta veel suurema paadi võib olla teha oma firma. Miks? Siis sa ju saaksid rahulikult rannas puu all lebada. Ma arvan, et eurooplane on see ärimees.

Aga vahel ma mõtlen, kas Bali traditisoonides on hirmu. Et keegi karistab, keegi pole rahul, keegi saadab kaela ikalduse, vulkaanipurkse, maavärina… Äkki selles hirmus on punutud ilusad traditsioonid… Kindlasti on neis aga ka tunnetust, et ma ei ole maailma naba ning ma teen seda teisele, mida ma tahan, et mulle tehakse. Isetust on seal.

Headusega on kõige tõhusam lapsi kasvatada, mitte karistades ja hirmutades. Kui jumal on olemas, siis peaksime meie ju tema lapsed olema...