Seda postitust kirjutades olen Balil koos oma pisikese ja nii kalli perekonnaga. Oleme osa kuuest miljonist turistist, kes seda Indoneesia saart aasta jooksul külastab. Kõigil neil on mingi põhjus, et kogu maakeralt just see koht sihtmärgiks võetakse. Mul ka.
Ma saan täiesti aru, miks miljonid turistid on enda jaoks avastanud Bali kõikvõimalikest India ookeani saartest. Austraaliast liiguvad odavlennufirmad nagu trammid. Edasi-tagasi pileti võib saada 300 euroga, mis on Austraalia elatustaseme juures piisk. Kusjuures Austraalia massidesse läks Bali vähem kui kümmekond aastat tagasi. 2000. aastate alguses leidis tee naabersaarele vaid üle 100 000 austraallase, mullu oli neid rohkem kui miljon.
Pidu, hingeotsingud, pidu, hingeotsingud - austraallasel ei ole Balil tingimata kõige parem maine. Kohtasime Põhja-Austraalias Darwinis ühte vanapaari, kes teatas, et nad on kaasmaalaste pärast vahetanud puhkuse Balil koduriigi Põhja-Territooriumi vastu. “Austraallased teevad Balil asju, mille eest neid pandaks kodumaal vangi,” olid nad kriitilised. Austraalia täiuslikult pügatud muruga suurlinnades elavad nii viisakad ja soliidsed pereinimesed. Kui nad ikka on inimesed, siis kuskil peavad nad seda täiuslikkuse rihma lõdvaks laskma. Bali on lähedal, odav, leebete reeglitega, kaootiline. Bali on andestav.
Austraallastest rohkem käib Balil vaid... hiinlasi! See on täiesti ulmeline, mis hiinlastega on mõne aastaga juhtunud. Nad reisivad! Isegi Eestisse! Viis aastat tagasi käisin Hiinas ja kui Keelatud linn oli turistidest umbes, siis oli jutuks, et hiinlane väga välismaale turistina ei sõida, siseturism on hinnas. Nüüd on bambuskardinad avanenud, hiinlasi on kõikjal. Kui kümme aastat tagasi moodustasid nad Bali turistidest täiesti marginaalse hulga, siis nüüd on hiinlane põhikunde. Terve Eesti jagu mass reisib aastas Hiinast Balile: 1,36 miljonit. Ja tõesti, seda on tunda. Isegi kui hiinlasi on vähe, on kogu ruum neid täis. Siblivad, sahmivad. Ära ette jää, astuvad sinust üle. Ma võin ksenofoobsena kõlada ja kindlasti teen kellelegi liiga ka, aga siiralt tundub, et hiinlane ei ole kuigi empaatiline. Ta on harjunud massis ellu jääma.
Prantslasi käib ka kõvasti. 2017. aasta statistika põhjal on nad Euroopast ühed suurimad Balile reisijad. Või nii tundub mulle seetõttu, et meie eelmist kodu Canggus omas prantslane. Kaasmaalasi saalis sinna igapäevaselt. Ehkki hommikuks sai ikka pätikastiilis “Bali kopit” koos praemuna või ananassipannkoogiga, siis oli eurooplase kätt kohe tunda (pudelivee asemel näiteks veekanister, kohvik nimega Cafe Gourmand, turundusnipid nagu kõik on väga öko, isegi põrandapesuvahend, stange turult valitud parimate riietega, loomulikult tohutu juurdehindlusega).
Kuna Balist on saanud turismimeka, siis tehakse siin äri kinnisvaraga, rääkis üks Singapurist pärit mees meile prantslaste majutuse hommikusöögilauas. Ta oli just käinud vaatamas ühte 200 ruutmeetri suurust villat, mille hinnaks rohkem kui 200 000 eurot. Teatud osa ajast elaks, ülejäänud aja rendiks turistidele. Mehe silmad särasid.
Bali on eksootiline nagu Aasia, aga selle vahega, et siin on kõik, mida lääne inimene vajab - alustades Starbucksist ja lõpetades turvatundega. Kaunis loodus, soe kliima, eriline kultuur, läbitavad vahemaad ning ainult turistidele loodud infra. Bali hindu elab ikka hoopis teisiti. Starbucksis ta ei käi, KFC asemel valib kordades odavama kohaliku JFC (Jaya Fried Chicken). Smuutikausside ja detox-jookide asemel sööb kolm korda päevas kana, praetud riisi või nuudleid. Jooga jaoks pole aega.
Õnneks ei müüda siin maad niisama võõrastele. Vastasel juhul ajaks rikkad lääne turistid kohalikud hindud oma riisipõldudega kus see ja teine. Juba praegu sigineb põldude vahele üha rohkem majutusi. Omanikud Kanadast, omanikud Prantsusmaalt… Viimaste majutusest kolisime edasi ühte tutikasse villasse Pererenani ranna lähedal. See oli eelmine aasta riisipõldude vahele püsti pandud. Ei saa salata, seal oli imeilus!
Võõras saab Bali maaga teha kahte sorti tehingut. Välismaalane saab taotleda õigust ehitada ning sellisel juhul on maalapp tema “oma” maksimaalselt 80 aastat. Õigus näiteks soetatud kinnisvara kasutada antakse kõigest 25 aastaks. Nii saaks singapurlane endale villa 200 000 euro eest samuti 25 aastaks. Kui ta seda aga remondib, siis laieneb kasutusõigus kuni 70 aastani.
Aga muidugi on võimalik otsida ka mõni kohalik, kes maatehingu pärast abielluda tahaks.
Kohalik taksojuht Made rääkis, et lisaks on vaja ostuks sisuliselt heakskiit saada ka kohalikult hindu kogukonnalt, sest kogukonnatunne on Balil väga tugev.
Koos korraldatakse riitusi ja hoolitsetakse templite eest. Turist, kes tahab Balil midagi “omada” peab samamoodi panustama. Nii on hinduistlikud altarid ka prantslase hotellis, kuigi vaevalt prantslasel selle vastu midagi olla saab. Bali hinduism, selle nähtav ning nähtamatu essents on kõige aluseks. Kõik need starbucksid, kfc-d ja lääne joogatajad on seal koos tänu hinduismile.
Alandlikult teenindavad balilased aastas rohkem kui kuut miljonit turisti pakkudes neile omapärase maitsega kohvi, massaaži, võimalust lõõgastuda taipamata ilmselt, et tegelikult on nemad ise need Bali spirituaalsuse loojad. Kõigepealt olid nemad ja siis oli Yoga Barn. Me käime seal ilusa loodusega saarel eelkõige nende ja nende kultuuri pärast. Nemad on loonud selle müstilise ja püha tunnetuse, mille peale turistid siia eneseotsingutele sõidavad. Lihtsad Bali inimesed, kes hoolimata turistihordidest ja raskest tööst jaksavad põllult suuri naeratusi saata, tahavad Maru süles hoida ning veedavad suure osa elust jumalikke riitusi läbi viies.
Isegi kui kohalikud ei pruugi turiste mõista, on nad kindlasti väga tänulikud, et Balist selline turismimeka saanud on. See on nende suurim sissetulekuallikas (70ndatel oli see veel põllumajandus). Tänu turistidele on Bali muidu moslemiusku Indoneesia rikkaimatest piirkondadest. Kui 90 protsenti indoneeslasi on moslemid, siis Bali on selles moslemimaailmas suur erand. Sealsed elanikud on valdavalt hindud.
Minu arust võikski üks usk või kultuur midagi sellist inimesega teha: muuta ta positiivseks ja heatahtlikuks. Mulle tundub, et Bali hinduism teeb seda. Selle keskmes on harmoonia, tasakaal ning tänu. See tõmbab inimesi välismaailmast.
See usk on India hinduismi sugemetega, kuid segunenud kohaliku animismi ning esivanemate kummardamisega. Mitmed legendid on Indiast üle võetud, kuid kohandatud oma eluolu ja vajadustega. Balilased usuvad samuti reinkarnatsiooni. Nii ei keerle matuseriitused ümber füüsilise keha, vaid selles ei nähta muud kui hinge lühiajalist kandjat. Sellepärast põletatakse surnukehad, et hing saaks edasi liikuda.
Bali on hinduismi tõttu tõeliselt müstiline koht. Templid, kuhu igaüks sisse astuda ei või. Öised rituaalid. Ohvrid ja kingitused tänavanurkadel. Viirukilõhn… Traditsioonid, kus on oma roll tervel kogukonnal.
Tänagi sõitsime rolleriga järgi hindudele, kes jõudsid mööda pisikest lagunevat teed üksikule musta liivaga Nyanyi rannale. Eemal turismikärast. Seal jälgisime nende päikseloojangutseremooniat, viisakalt distantsilt, kuid varjamata oma kohaolu.
Ma arvan, et leigel usuinimesel läänes on vaja tröösti ja Bali inimesed seda talle kauni looduse keskel pakuvadki.
Kui turistide jaoks on põllul töötavad kohalikud eksootika, siis sama üllatav on päikse käes peesitav turist ka kohalikele, kes suhtuvad külalistesse suure soojusega. Kõik on seletatav nende jaoks jumala tahtega. Ka see, et mina ja ülejäänud kuus miljonit millegipärast just Bali on valinud...
Kirjutan meie reisist veel nii mõndagi!
Comments