California. Rännak ajas tagasi

Juba uuel mandril. Esimene mulje peale maandumist oli veidi kõhe. Olime tulnud oma kodusoojust täis Balilt ning tuttavast ja mugavast sõbralikust Austraaliast ning olime nüüd siin – megalinnas, kus tänavad kannavad numbreid, autoteed on ühte suunda kuuerajalised ning kõikjal kanepivine.

Airbnb on meil Santa Monica rannalinnas ning rand on jalutuskäigu kaugusel. Jah, me oleme jõudnud USA-sse ja siin juba mitu päeva ka olnud. Sydneyst lendab kohalik lennufirma Qantas üsna soodsalt otse Los Angelesse. Siiani lendab, kuigi kütusedefitsiit on Austraalia uudistes nüüd juba igapäevane teema. Ja kui algul ma muhelesin üleolevalt ausside üle, kes tühistasid puhkuseid Balile, kartes sinna lõksu jääda, siis nüüd mõistan jälle paremini.

Los Angelese ja Sydney ajavahe on 18–19 tundi. Kui Sydneys on esmaspäeva hommik, siis Los Angeleses on alles pühapäeva pärastlõuna. Nii lendasime Sydneyst LA-sse 13 tundi ja jõudsime kella ja kuupäeva järgi kohale veel enne, kui startisime.

Rahvusvaheline kuupäevajoon jookseb Vaikses ookeanis, kus Samoal võib olla üks kuupäev ja naabersaarel Ameerika Samoal juba teine, kuigi saarte vahe on väga väike.

Kiribati idaosa on maailma kõige varasemas ajas – sinna jõuab uus aasta esimestena. Hawaii jälle on samas üks viimaseid kohti, kuhu uus aasta jõuab. Vahe võib olla peaaegu terve päev, ehkki vahemaa pole kuigi suur.

Kuupäevajoon kujunes meresõitjate praktikas välja varem, kui arvata oskaks. Ka Magalhãesi ekspeditsiooni ajal peeti laevapäevikut, kuhu pandi kirja, mis päev parajasti on. Liiguti pidevalt lääne suunas ning päikest nähti iga päev natuke hiljem.

Hiljem Hispaaniasse tagasi jõudes selgus, et laevapäevik ei klappinud kohaliku kalendriga – meresõitjatel oli üks päev “puudu”. Lääne suunas liikudes olid nad oma päevi märkamatult pikemaks venitanud, kuni sellest kogunes kokku terve ööpäev.

Selline huvitav lugu Vaikse ookeani kohalt üle lennates. Massiivne vesi ikka. 13 tunniga jõudsime Sydney sügisest LA kevadesse. Oligi kuidagi kevade hõngu väga tunda, mis sest, et Eesti mõistes oleks sealsed 25–29-kraadised ilmad südasuvised. Mingi selline suve-eelne elevus oli õhus, kus rannad on juba esimese palavusega täis. Puud on õites, kõik on veel värske ja roheline, mitte krõmpskuiv ja küps. Mulle väga meeldis see kevadehõng, meenutas kodu ja Eesti kevadet. Varsti-varsti on see ilus aeg käes. Ja siis on käes aeg koju minna.

Kuid esimesel päeval oli kogu see kant veidi eemaletõukav. Igavad kandilised majakuubikud, jetlag, palju autosid, palju kanepilõhna ja kodutuid rannalinnas, kus elatustase pole just kehv. Loivasime toidupoodi, kus ka hinnad ei teinud meid enam rõõmsaks nagu Austraalias. Need olid üsna sarnased Eestile, kohati kallimad.

Suure lärmiga sisenesime Vonsi toidupoodi. Kes nuttis, kes oli joovastuses, et saab joosta ja karjuda. Mina olin väsinud, tüdinenud ja näljane. Ent kohalikud hakkasid meile kohe tähelepanu pöörama – kes te olete, kust te tulete. Lapsed olid muidugi selleks magnetid. Lõpuks jutustasime Starbucksi kohvileti ees korraga mitme ameeriklasega. Lastele anti pulgakooki ja mind rõõmustas kohv. Keegi teatas, et tal on tuttav Eestist. Alati küsitakse, kas poisid on kaksikud. Hiljem, kui juba õues olime, pistis kohvimüüja pea läbi pick-up’i luugi ja küsis, kas me vett ei soovi.

Tundsime, et oleme jälle hoitud, ükskõik kus maailmas me oleme. Inimesed on ikka loomult hoolivad. Sageli on nad lihtsalt murtud ja siis ei hooli nad ka iseendast. Ehk ei ole see üldse nii halb koht, kuhu jõudsime?

Loivasime koju magama. Küll homne näitab.