top of page

Olen teiseks koduriigiks valmis

Writer's picture: Tiina KaukvereTiina Kaukvere

Mitte, et ma ei armastaks Eestit või sooviks siit kangesti ära… Aga usun, et olla parem inimene, peab ära käima. Ja võimalusel mitte ainult kõrvaltvaatajana, vaid sulanduma ja proovima võtta omaks uut. Peab panema end teise kingadesse, sest maailm on meil üks. Meie kõik peame maailma eest hoolitsema ja tundma, et meie kodu ei alga ega lõppe piiriga.


Kogu minu pere (osaliselt pildil) jaanuarikuises Hispaanias oma kohta otsimas.
Kogu minu pere (osaliselt pildil) jaanuarikuises Hispaanias oma kohta otsimas.

Iga kord kui sõidan näiteks Eestist Riiga, tunnetan seda, kuidas riigipiir väga sarnased inimesed võib täiesti erinevaks muuta. Kui palju ma tean lätlastest? Kui sarnased on meie maad… männimets ja mererand, mis jookseb mööda läänerannikut Riiani. Vanad talumajad. Meie ajalugu. Me oleme sarnasemad kui me eales arvata oskame, sest riigipiir on meist teinud midagi päris erinevat. Ma tean vähe lätlaste superstaaridest, ma ei käi seal teatris. Üleüldse käin ma Riias peaasjalikult lennujaamas. Muidu ei käikski ilmselt. Tegelikult võiksime me palju rohkem koos teha, jõud ühendada. Me oleme ikka väga sarnased ja ajame ühte asja. Mis iganes suurem mure, me võiksime seda koos vaadata… oleksime ikka vähemalt 2x tugevam löögirusikas. Näiteks vene kogukonna integratsiooni õppetunnid, energiamured. Loomulikult on meie nüansid erinevad, aga me saaks rohkem koos teha, üksteist nõustada. Aga ei saa, sest me oleme loonud kaks väga erinevat maailma, mis leiutavad kumbki oma jalgratast. Meil on rahvuslik ego ja see on teinud lätlastest midagi täitsa teistsugust eestlastest. See on see negatiivne külg, mis rahvusliku egoga kaasneb - et sarnasest saab midagi väga erinevat ja koostööst konkurents või takistus.


Ja nii me võib-olla ei jõuagi kunagi paljude muredeni, mis puudutavad maailma, meie ühist kodu. Selline oma mättalt vaatamine on saanud saatuslikuks suurele osale USA ühiskonnale, kust paljud elanikud võib-olla elu jooksul välja ei saagi. Nende mätas on juba ise nii suur. Meie oma on vähemalt väike, ikka saame siit varem-hiljem korraks välja. Näeme teisi mättaid ja mõistame veidi paremini. Aga milline on ühe ameeriklase elu, kes kunagi USAst välja ei saa… See võib jääda väga enesekeskseks, aga kõige hullem, et õnnetuks. Mul on see tunne, et kui sa oma probleeme ei suuda distantsilt vaadata, siis need muutuvad ebaproportsionaalselt suureks. Kui praed aina oma mures, muutub see aina kuumemaks. Ja väike mure võib sind lõpuks täitsa ära põletada. Seda ei saa panna kuidagi erinevasse konteksti, võrrelda või testida, milliseks see mure muutub, kui muutub keskkond. Keskkond on alati tugevam kui meie. Nii elatakse mingis mures ja muidugi on see sinu jaoks kõige olulisem asi. Korraks oma elemendist välja tulemine sageli aitab, teeb restardi.


Teine häda, mis nende läänelike rahvusriikidega on, et see pidev poliitilise heakskiidu otsimine on neist teinud sellise õpitud abituse koolkonna (vähemalt ei pilluta siin läänes teisitiarvajaid kiviga, eks). Justkui oleks õnn ikka esmalt riigi, siis sinu teha. Riik tahab alati vastutuse võtta sinu ebaõnnes, keegi on süüdi (aga mitte sina ise). Milline poliitiline jõud on julgenud öelda, et kuule, kui sa pensionit ei korja ise, siis riik sulle ka seda maksta ei jõua. Või, et kui me siin ise julgeolekut ei taga, siis meie eest seda keegi ka tegema ei hakka. Isegi viimane lause tuleb peale Ukraina sõda läbi suure häda poliitikute suust välja. Meil on ametis kaitseminister, kes lohutab rahvast, et me ei saa liiga palju makse enda kaitsmiseks koguda (aga kes siis veel?). Või, et tema polnud pikka aega kuulnudki 1,6 miljardi euro suurusest laskemoona puudujäägist. Ometi mäletan ma igavesti täiemahulise Ukraina sõja esimesi päevi, kui olin veendunud, et meie elu peab kurjusega võitlemiseks muutuma 100%. Ja olin valmis, et iga pere siin peab vähemalt ajutiselt majutama teist ukrainlaste peret. Nüüd seistakse pigem selle eest, et kõik võimalikult vähe muutuks ja elu läheks täpselt sama mugavalt edasi nagu enne sõda. Või kuidas on see sõda tegelikult meie argipäevi siis muutnud peale pealkirjade ja uudiste, mida me loeme. Inimese mälu on ikka nii lühike ja Putin teab seda paremini kui keegi teine.


Inimestes püsib lootus, et keegi teine siin rahvusriigis vastutab nende õnne eest. Vaatasin ka Trumpi inauguratsioonkõnet ja suure ja jõuka riigi rahvast sai äkki nagu üks kamp kannatajaid, kellele lõpuks tuli päästja. Nii vähemalt kõlas sellest kõnest, et seda rahvust on ikka eriliselt halvasti koheldud ja nüüd tuleb sellele lõpp. Aga paraku ei usu mina, et Trump saaks kunagi oma valijaid õnnelikuks teha. Isegi kui nüüd saab lubada uhkemat autot või maavarade kohta öeldakse “drill, baby, drill”. Puurige kasvõi kogu see maailm tühjaks, ma saan juba ette lubada, et õnne ikka ei tule. Uus Trump ja uus lootus tuleb. Ja siis jälle uus jne. Ikka inimene ise saab end õnnetuks ja õnnelikuks teha, vähemalt on see suuresti nii lääne ühiskonnas.


Sotsiaalmeedia on teine selline tegelikult üsna üheülbaline maailm, mis tundub suur ja lai, aga tegelikult koosneb sinu hetke-eelistustest, millest on raske välja tulla. Paljud õrnad noored kannatavad selles kütkes. Istuvad oma mullis oma toas. Justkui nagu oleks laias maailmas, aga tegelikult tarbivad midagi ühetaolist, kus väiksed mured küpsevad suureks. Kuidas nüüd tulla selle peale, et enne suuri otsuseid, võib-olla oleks hea õues lund visata, Saaremaale sõita, võõraga suhelda või Birmas käia.


Mida mina tahan oma lastele pakkuda, on kogemist, et nad küll kuuluvad kuhugi, aga sellega ei alga ega lõppe nende maailm. Tahan pakkuda neile perspektiivitunnet, erinevate keelte oskust. Siis on neil lihtsam kuuluda ja mõista teisi. Tahan, et väiksed mured või nende oma ego ei sööks neid ära. Et nad ei istuks oma toas oma voodis telefonis ega arvaks, et see on maailm. Või, et maailm algab nende kodukooli uksega. Isegi kui sul on klassiruumis mõni ebameeldiv tegelane, ei pruugi see mõjutada sinu maailmat. Kui see ei alga ega lõppe selle klassiruumi uksega.


Olen pikalt lootnud, et ma proovin kinkida oma teise koduriigi staatuse Portugalile. Ja vaatan, kuidas me sobime. Portugal jagaks kindlasti mulle värskendavaid õppetunde ja kogemusi (mida sealt juba oleme saanud), aga kas see suhe oleks midagi püsivamat ja pikemat… Oleme olnud iga aasta rohkem kui kuu aega Portugalis seda kompimas. Aga juhtus nii, et tundub, et esimeseks suuremaks katseriigiks saab ikkagi hoopis Hispaania. Seal riigis on kinnisvara lihtsalt nii palju odavam kui Portugalis, mida kimbutab lõuna pool eluasemete defitsiit ja rikaste lääne turistide üha suurenev huvi. Aga Hispaanias on üllataval kombel kinnisvara hinnad sageli odavamad kui Eesti suurlinnades. Jah, nii see on. Nii olemegi sel aastal (mida pole ju kestnud veel kuugi) käinud juba kogu perega Hispaanias ja mänginud mõttega potentsiaalsest teisest kodust ja koduriigist.


Eesti meedia on olnud täis hirmuartikleid hirmsast bürokraatiast või sihitust Hispaaniasse kolimisest. Tegelikkuses on nii, et skandinaavlased ja lääne-eurooplased on ammu Hispaania ära avastanud. Seal on töös suur konveier, kus EU kodanikule on objekti ostmine nii lihtsaks tehtud, ei pole vaja kohalgi olla tehinguks. Lähed notarisse ja seal istuvad ees rootslased, soomlased, norrakad, sakslased… kes volitavad enda eest kinnisvaratehingu lõpule viima näiteks maakleri. Sellesmõttes ei ole eestlaste huvi mitte midagi, mida Hispaania juba näinud pole.


Ma ei taha veenda siin, et Hispaaniasse kinnisvara ostmine on hea mõte. Heal mõttel peab ikka olema mingi sügavus sees. Kui õnne pole Eestis, pole seda väga tõenäoliselt ka Hispaanias… aga, kes tahab olla uudishimulik ja enda leidmiseks mõtetega mängida, siis saan öelda, et nende samade mõtetega mängivad praegusel hetkel juba tuhanded inimesed erinevates riikides. Ja veel enne seda on kümned kui mitte sajad tuhanded need mõtted teostanud. Meie siin alles õpime unistama suuremalt kui lubab riigipiir.


Jaanuaris Hispaanias


Keset jaanuari nädalaks Alicantesse minnes saime vaid kaht sooja suveilma kogeda. Edasi läks nii jahedaks, et hommikuti igatsesin talvejopet. Päeval oli jälle palav või siis tuuline (talvejopemomendid). 13-kraadi keset talve oli midagi, mida ka kohalikud polnud ammu kogenud. Külmalaine või nii... Eelmine talv oli koguaeg suvi olnud. Saime ka selle kogemuse ning tunnetada, kuidas selline pidev temperatuuri vaheldumine reisistressis tervisele hakkab. Koguaeg justkui oled veidi valesti riides. See selleks. Kokkuvõttes sõitsime rendiautoga läbi Alicante ümber oleva ranniku Olivast La Zeniani. See on umbes sama pikk ots kui Portugali Algarve lõunapoolne rannik. Ca 160 kilomeetrit. Sel teekonnal muutub loodus väga palju. Benidormist üles on kõik üha mägisem ja rohelisem... ja asundused orgaanilisemad. Ja alla kõrbelisem, pruunim, lamedam ning täis ehitatud basseinidega elamukomplekse turistide teiseks koduks. Teed on väga head, infrastruktuur tundub korralik ning poode ja söögikohti, golfi ja turismiatraktsioone kindlasti rohkem kui näiteks Portugali Algarves. Aga ka inimesi. Nii kohalikke, kui ka turiste.



Alicante pole kahtlemata kõige kaunim Hispaania linn. Laineline pikk promenaad ongi üks väheseid pilkupüüdvaid kohti minu jaoks. Ent kui minna õhtupimeduses lastega randa mänguväljakule, kihab see Hispaania lastest. Nad mängivad liiva sees jaanuarikuus sokkis piraate, kuu sirab, lained loksuvad. Õues on hea olla, kõik mured korraks kaovad.
Alicante pole kahtlemata kõige kaunim Hispaania linn. Laineline pikk promenaad ongi üks väheseid pilkupüüdvaid kohti minu jaoks. Ent kui minna õhtupimeduses lastega randa mänguväljakule, kihab see Hispaania lastest. Nad mängivad liiva sees jaanuarikuus sokkis piraate, kuu sirab, lained loksuvad. Õues on hea olla, kõik mured korraks kaovad.


Mitte lume, aga soolamäed Torrevieja soolakaevanduses.
Mitte lume, aga soolamäed Torrevieja soolakaevanduses.


58 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com

bottom of page