Poiste ema

Huvitav, kas tüdrukutega on ka nii?

Lähme Lukasega mere äärde. Tal on tõuks, mul jalad. 300 meetrit vaja minna. Mõnikord me jutustame rohkem. Täna uhab ta üksi ees ära ja kokkulepe on, et ootab mind järele enne autotee ületuskohta.

Ainult, et 80% juhtudest ootab ta mind järele peale teeületuskohta istudes kaksiratsi asfaldil. Liiklus on siin laiade teedega Austraalia suburbis minimaalne, kuid ikkagi. Pidime ju koos teed ületama? Aa, jah, vabandust.

Okei, läks meelest. Viis korda. Mis seal ikka, tahe oli olemas. Autosid oskab ta vaadata ka ise tegelikult, aga jälgin ikkagi suure huviga tema võimekust kokkulepet täita. Ja tema võimetust…

Enne mänguväljakule jõudmist kukub ta põlve veriseks. Ei nuta, koju ei taha ka minna. Proovib kuidagi käega verd ära nühkida. Tavaline marrastus, pole hullu jah. Hiljem mänguväljakult tagasi koju sõites kukub samale põlvele veel 2x. Mõtlen korraks, et pagan küll, kuidas siis nii… aga suurem närv minu kehas ei liigu, nii lõputult tavaline argipäev.

Kaklevad, kukuvad, unustavad. Eks see käib lapseks olemise juurde. Või poisiks? Pole õrna aimugi, sest ma pole kunagi veel tüdruku ema olnud.

Aga kui ma mõtlen enda lapsepõlvele, siis olin ikkagi pigem tütarlaps, kes mängis kodu ja barbiedega, hiljem arvutiga The Simsi. Ja kui automudeliga liivakastis, siis ehitasin sinna oma loomafarmi või midagi sellist. Vaatasin huviga, kuidas külapoisid jooksid ringi, käes arooniapüstolid, või sõtkusid vihaga oma ereliukase jalgrattaid. Ronisid puu otsa, kaklesid. Hüppasid tornist peakat. See maailm tundus meeletu, kuid tihedate suhetega külaelus hakkasid väiksed tüdrukud ka kiiresti peakaid hüppama (ujuma õppisid kõik väga varakult), onne ehitama, sõda mängima. Aga see oli siiski vaid mingi piirini huvitav. Ja minu kogemuses jõudis tüdrukute piir palju varem kätte kui poiste. Siis muutus see igavaks rapsimiseks.

Ma ei tea, miks ma isegi seda niimoodi vabandavalt kirjutan. Loomulikult on poisid ja tüdrukud väga erinevad. Ajukeemia mõjutab meid kõiki küll erinevalt, kuid üldised bioloogilised tegurid kallutavad poisse ühte ja tüdrukuid teise suunda.

Ma vaatan oma poisse ja näen, kuidas neil on vaja rapsida, joosta, turnida, ka karjuda. Mõnikord on see ikka jube tüütu. No mida sa karjud. Aga inimesel on vaja endast see pinge välja lasta ja kui sa just ise koguaeg näpuga selle ventileerimise kõrval olla ei jaksa ega taha, siis vahel (üsna sageli) ta selles vanuses karjub. Vahel nad räägivad ka karjudes. Oleks nagu mingi pahandus omavahel, aga ei, nad lihtsalt arutavad asju, karjudes.

Mul on tunne, et poistel on õnne valemis seetõttu veel kõrgemal kohal füüsiline sport. Leida võimalikult vara mingi spordiala, mis aitab maandada ajukeemia eripäradest tekkinud pingeid. Vähemalt meie peres see tundus toimivat. Vennal oli väga noorena kirg spordiala vastu, mis võimaldas maandamist, aga õpetas distsipliini, keskendumist, eesmärgini pürgimist. Ka naisterahval on füüsiline hobi kindlasti väga vajalik, aga poisil, mulle tundub, on see veel olulisem eneseregulatsiooni vahend. Eriti tänapäeva ühiskonnas, kus küttima ja jahtima enam ei pea ning kõige ohtlikum asi kodus on diivan ja nutiseade.

Kuna meeste ajukeemia mõjutab neid teatud osas intensiivsemaltki, siis on mul ka tunne, et võib-olla tuleb poisse rohkem nunnutada. Tegelikult vajavad seda kõik lapsed kahtlemata, et neid kuulataks ära ja pakutaks palju lähedust. Poisid on lihtsalt rohkem sellise stereotüübi ohvrid, et “mees ei nuta”, ei vaja seda kõike. Samal ajal, kui just mees on samuti väga mõjutatud hormoonidest, emotsioonidest. Miks ta siis ei peaks nutma?

See on meeste põlvkondlik trauma, mistõttu nii mõnelgi ilmselt katus ära sõidab ja ta hakkab maailmloos jura kokku keetma, ehkki tegelikult oleks lihtsalt tahtnud kalli.