Ema x3

Meie väike Levi sündis 2. aprillil ja süda on kõige suuremat tänutunnet tema eest täis olnud (ilustamata) iga päev. 

FOTO: Liisi Viiding

Et minu keha seda kõike jälle suutis, on suur ime. Veel suurem ime on väike poeg ise. 

Poiste jaoks on kõik nii uskumatu olnud, ehkki nad ju nägid kõrvalt, kuidas mu kõht aina kasvas. Aga seni ütlevad nad “uskumatu, meil sündiski beebi!”, ehkki beebi saab sel nädalal juba 1-kuuseks. 

Tõesti, minul on ka see tunne, et uskumatu, meil sündiski beebi! 

Ise olen küpsem, rahulikum, ootustevabam, hetke püüdvam rohkem kui kunagi varem! Sellisena on eriti mõnus beebimullis olla, kui pole kuhugi kiiret, iga nutt saab kord läbi ja igale ööle järgneb jälle hommik. Lisaks on tekkinud oskus hetke väärtustada. Kui hädas ma olin esimest korda emaks saades, et nautida seda hetke, kus saab rahus kohvitassi kätte võtta ja mitte oodata pidevalt midagi paremat. Tundus, et see aeg ongi läbi, kus midagi rahus kogeda ja pole ärevust, et see moment kohe lõpeb. Või ei algagi selle hirmu tõttu! Idealiseerisin sellist ennast nagu olen tänaseks kuue ägeda aastaga kujunenud. Võimas!