Reis ümber Maa. Sydney

Selleks, et jõuda koju, läheme esmalt veel kaugemale. Tahaks öelda, et kõik on Trumpi Iraani sõja süü ja kannatame nüüd raskelt, et peame teiselt poolt maakera koju tulema. Aga tõsi on see, et juba marsruute plaanides unistasime täisringist. Ja nüüd see tehtud ka saab.

Maakera on meil tänapäeval pigem väike. Kolme 13-tunnise lennuga saab peaaegu ringi peale teha. Meil on just üks 13-tunnine selja taga. Koos kolme lapsega. See pole midagi hullu. Varsti ootab juba ees uus.

Sada aastat tagasi oleks ring võtnud kuni paar kuud, suure õnne korral.

1519 alustas oma maailmareisi Magalhãesi laevastik, et otsida läänepoolset teed Vürtsisaartele (nagu meie, Hispaaniast Indoneesiasse). Magalhães ise hukkus sellel teekonnal. Ent tema meeskonnakaaslase Juan Sebastián Elcano juhitud laev jõudis tagasi Hispaaniasse 1522. aastal. Ehk siis kolm aastat hiljem.

Ja tänapäeval teeme meie seda kolme päevaga. Ja kolme beebiga, kui tahame.

Kui Maa oleks Jupiteri suurune, oleks meil enam kui sada korda rohkem avastamist. Osa piirkondi oleks tavainimesele kauguse tõttu pea kättesaamatud. Ring ümber Jupiteri oleks juba midagi, kümme korda pikem! Mitte nagu 3 × 13 tundi, mis on ehk niisama lõbus seik.

Vahel olen näinud unes, kuidas Maa on tohutult suur. Nii suur, et kaugematesse paikadesse tuleb reisi planeerida peaaegu nagu kosmosesse. Et maakaart on nii tihe, et võtab silme eest kirjuks. Et paikades elavad rahvad on peaaegu tundmatud pärismaalased. Aga kõik on siiski hoomatav – mitte nagu Universumi määramatus.

Kui aga ühel inimesel on õnne, tervist ja jõukust, on täiesti võimalik, et ta oma pika elu jooksul rändab risti läbi kogu Maa ning jõuab vähemalt veidi tundma õppida kõiki rahvaid, enne kui siit ilmast lahkub. Milline kadestamisväärne punkt see oleks. Maa oleks justkui ammendunud ja võiks vastu minna uuele. Oleks see alles lahkumine. Magalhãesil ei olnud see võimalik, aga Marul võib-olla juba on.

Denpasari lennujaamast Ida-Austraaliasse Sydneysse on umbes kuus tundi lendu. Pole isegi 13. Kuna Bali on austraallaste lemmikreisisihtkoht, saalivad lennukid sellel marsruudil mitu korda päevas. Piletid on odavad, eriti austraallase rahakotile. Saja euroga saad Balilt uuele mandrile. Enne kui Iraani sõda lahvatas, oligi minek läbi Bali üks rahakotisõbralikumaid viise, kuidas Austraaliasse jõuda. Nüüd on kaardid segamini ega teagi, millised uued lennukoridorid ja hinnad kujunevad, kui olukord pikalt kestab. See kauge osa maailmast ei karda sõda, vaid kütusedefitsiiti. Kütus on seal seni olnud mõnusalt odav.

Lääne inimese jaoks ongi USA sõda Iraanis sageli vaid tarbijauudis – mis teevad kütusehinnad ja kes kuidas koju sai. Sellepärast meil sõdasid ka jagub, sest veidigi kaugemal toimuv liigitub juba teemaks, mida suusoojaks rääkida. Kohe kui ei pea vägivalla eest põgenema, piisab lihtsalt rääkimisest.

Kuus tundi öist lendu Virgin Australia pardal tähendas kolme peaaegu kuus tundi järjest magavat last, kuid kahte nende all veidrates asendites tukastanud vanemat. Seega oli Sydney hommikusse saabumine ikka raske.

Meil on nii palju pagasit, et juba teist korda unustame osa sellest lennujaama turvaalale. Esimest korda unustasime Perthis sinna ühe kohvri. Sydneys jätsime pagasialale titevankri ja turvatooli. Kartsime suurt jama, sest nendega tuleb läbida Austraalia karm bioohutuskontroll, kus vaadatakse, ega sa kogemata võõraid seemneid oma talla all eraldatud mandrile ei tassi, ning tuleb deklareerida puidust suveniire – äkki tuleb kaasa kellegi muna või mõni putukas. Aga tore lennujaamatöötaja tõi meie vankri ise lahkelt välja. Kas sellele eraldi kontroll tehti, seda ma ei tea. Balil me vankrikotti isegi ei avanud olematute kõnniteede tõttu. Aga suurlinnas Sydneys sai jälle titekäru kasutada!

Suurlinn Sydney! Oehhhhh! Millised mugavused! Milline õhk, milline ruum ja vabadus. Ei tea, kas seetõttu, et olime üle kuu oma “kanakülas” Pejengis koerajunnide ja kanarapete vahel kinni liikluses, mis venis päriselt 30–40 km/h, aga Sydneysse jõudmine oli muljetavaldav.

Me oleme ju lääne inimesed. Ja harjunud kõige heaga. Vahepeal võeti see läänelik ära (kuigi tühimik täideti kiiresti muu erilisega) ja nüüd see kõik tagasi saada… võtab ikka õnnepisara voolama.

Kui Bali taksojuht Wayan Denpasari sõites ka gaasi anda sai, küündis auto kiirus rollerite vahel 60 km/h-ni. Lukas küsis murelikult: “Emme, miks ta kihutab?” Nii kiiresti oli inimene harjunud uue liikluskultuuriga.

Niisiis, kui Sydney Uberi juht oma Kia Carnivali ette ajas, nupule vajutades liuguksed avas ja läbi kiirtunnelite kesklinna poole suundus, tundus korraks, et oleme uues maailmas. Või vähemalt tulevikus.

Olime rõõmsad, et oleme siiski lihtsad lääne inimesed. Taskus Austraalia viisa, USA viisa. Nagu nipsust. Meile antakse, aga näiteks Moldovas inglise keelt õpetanud türklane Yıldırım rääkis, et tema saab oma passiga reisida vaid väga piiratud kohtadesse. Ja tema parim valik sealt oli Hiina. Inimene on sama, Maa on sama. Aga asi on lihtsalt passis. See lubab või ei luba.

Sydneysse jõudes hakkasid kohe pihta rõõmuhõisked, mida me toidupoest kõike süüa tahame osta, sest Austraalia valik on luksuslik ja samas odav. Millise õnnega koos on need inimesed. Värsked viljad! Kodumaine liha! Nad harivad ja kasvatavad ja söövad paganama hästi. Lähed poodi, laod terve korvi küllust täis ja meie suure pere peale jääb arve alati alla 100 Austraalia dollari, mis on umbes 60 eurot.

Magusat mangot, veiseliha salatiga, mereande, kala! Bali maa ja meri annab ka, ent kõhuhaiguste hirmus ei söönud me tegelikult terve kuu liha ega kala. Piirdusime kanaga, mis on ka kohalike peamine toit. Sest reisimine kolme lapsega ei mahuta oksendamishaigusi.

Ei tea, kas pingelangus või Murphy, aga kõhuviirus sai mind veel samal õhtul Sydneys kätte. Vaevlesin voodis suures iivelduses terve esimese öö. Hommikuks oli järel vaid nõrkus, kuid kiiresti korjas haiguse minult ka beebi, kelle seedimine taastub siiani.

Lohutasin end mõttega, et kuigi olen tassinud oma lapsed teise maailma otsa ja pannud proovile nende immuunsuse, siis pagan – me olemegi haiged olnud vaid üks kord. Selles samas kõhuviiruses. Poole aasta jooksul! Võrreldes Eesti lasteaia igakuise palaviku-okse-köha-nohu tsükliga on see suur võit.

Ent Levi kannatas viiruse käes siiski rohkem, seega olin temaga palju Sydneys toas. Isegi siis, kui tal oli juba parem. Õues on palav ja väike vedelikku kaotanud keha peaks seal veel ka higistama.

Enne Levi haigestumist jõudsin siiski käia näiteks Sydney imelisel kalaturul, kus lasime Lukasega pressida roosuhkrumahla, sõime sashimit ja rahvuslikku fish and chips’i. Kuna olin ise alles taastumas, jäi mul endal kõik söömata! Kripeldama jäid Austraalia austrid.

Poisid käisid Sydney lahe kruiisil, kus giid rääkis ka ajaloost. Järgmisel päeval sõitsid praamiga mööda sama lahte Manly randa ilmselt selle reisi viimaseid ujumisi tegema.

Sydneys on sügise algus, kuigi päeval võib olla ligi 30 kraadi sooja ning ka sealne Vaikne ookean on soe. Ilm on sageli sajune ja sombune. Aga mis me räägime – nende sügis on siiski soojem kui Eesti suvi.

Sydney on jätnud väga hea mulje. Ehkki ka see metropol kannatab kõrgete kinnisvarahindade käes, tundub linn elamiseks väga mõnus. Mängulised lahesopid ja liivarannad. Veidi kaugemal pakuvad vaadet Sinimäed. On isegi arhitektuuri ja veidi ajaloohõngu, mida Perthis napib. On ülikoolielu ja multikultit.

Ja muidugi ooperimaja, Sydney sümbol Port Jacksoni lahesopis. Ma vaatasin teda võlutult. Ta sümboliseerib mulle alatiseks punkti, mis asub minust niii kaugel, maailma otsas. Mäletan, kui töötasin veel Postimehes ning vana aasta õhtul saabusid Scanpixi pildipanka esimesena pildid ooperimajast ilutulestikus. Ja meil oli alles päev, olime toimetuses tööl. Seal lõputult kaugel juba tähistati.

Ja nüüd olin ma ise siin kauges maailmas. Ooperimaja katus säras päikseloojangus.

Laevad voorivad vahetpidamata Port Jacksoni lahel. Ning jälle tuleb meelde, kuidas James Cooki jaoks ei olnud 1770. aastal siinsamas lähedal randumine sugugi nii lihtne. Ta valis välja hoopis Botany Bay (Sydney lennujaama all). Port Jacksoni lahe peenikest sissepääsu ta väidetavalt isegi kõrgete kaljude vahelt ei märganud.

Ida-Austraalia rannik oli eurooplastele veel kaardistamata ning täis madalikke ja karisid. Lisaks ootasid ees pärismaalased, kes püüdsid randujaid odadega eemale hoida. Britid kasutasid musketipauke nende peletamiseks. See oli üks esimesi kohtumisi eurooplaste ja aborigeenide vahel idarannikul.

18 aastat hiljem saabus samasse piirkonda 11 laevaga üle tuhande inimese – enamik neist vangid. Botany Bay tundus Cooki kirjelduste põhjal hea koht asustamiseks, kuid tegelikkuses osutus see randumiseks kehvaks ja tuuliseks. Lisaks polnud kolooniale piisavalt magevett.

Seetõttu viis kuberner Arthur Phillip koloonia rajamise hoopis lähedal asuvasse Port Jacksoni lahe ümbrusesse, kus asubki tänapäeval ka Sydney ooperimaja. Sinna kanti rajati 1788. aastal esimene püsiv Briti koloonia Austraalia idarannikul.

Sydney sadam oli 19. sajandil Austraalia peamine kaubasadam ning laevaehituse ja tööstuse keskus. Seetõttu kerkis palju tellistest laohooneid, dokke ja tööstuskomplekse.

Paljud neist on nüüd loftideks, restoranideks või kontoriteks ümber ehitatud.