Force majeure ehk paradiisis kinni

Pidime üle Dubai Eestisse lendama, aga…

Kui sellest midagi positiivset otsida, siis Ukraina sõja puhul ei ole läänemaailmal enam tunnetust, et see meid kuidagi üldse puudutaks, siis uue konflikti puhul tajutakse taas, et planeet on ühine ja ümmargune. Oluline ei ole kapselduda oma rahvusriiki, vaid mõista teisi ja teha koostööd.

Meid puudutab Lähis-Ida konflikt juba praegu isiklikult, sest jäime Balile kinni… Noh, me muidugi ei ole nii kinni nagu Hanno Pevkur Dubais. Õnneks. Me saame siin liikuda, ka uusi marsruute kaaluda, aga hetkel võtsime aja maha ja teeme otsuseid nädala kaupa.

Meie lend pidi Dubaisse väljuma ööl vastu 2. märtsi, aga jäi ära. Muret tekitav on näha, kui hädas on maailma üks parimaid lennufirmasid Emirates selles olukorras. Neil puudub igasugune võimekus suhelda. Ainus koht, kust meie hetkel teavet saame, on AÜE riigiinfo õhuruumi kohta. Iga päev tuleb uus teavitus selle kohta, kas õhuruum jääb suletuks või mitte. Ja Emiratesi järgmised lennud tühistatakse vastavalt sellele.

Info meie lennu kohta tuli eile vaid mõned tunnid enne väljumist. Terve aeg näitas süsteem, et lend toimub, kuigi kaine mõistusega ei saanud me seda uskuda. Siiski ei hakanud me lennujaama minemagi. Kui riik uue õhuruumiinfo avaldas, muutus lennuinfo vastavalt sellele.

Muidugi ei ole toimunu kuidagi lennufirma süü, aga muret tekitab asjaolu, et laheriik, kelle naaber on pikalt konfliktis olnud Iraan, ei olnud seda stsenaariumi „what if“ ilmselt päris läbi mänginud. Vähemalt mitte lennufirma, kes on samamoodi Iraani naaber.

Meie jaoks on see kõik muidugi selline olukord, et me ei hakka üldse hädaldama. Meie peakohal sajab vihma, mitte raketi- või droonitükke. Me ei ole lastega Dubais või Dohas. Veel hullem – kuskil lennujaamas. Lapsed läksid täna jälle kooli ning meie võõrustajapere on lahkelt nõus meid edasi võõrustama. Pealegi on märts Balil väga lahe kuu. Vihm taandub ning hindudele on märts kogu aastaringi kõige olulisem kuu. Siin valmistutakse Nyepiks ehk uueks aastaks. Kogu riisipõld kajab hilisõhtuni pilliharjutamisest.

Ma kardan konflikte nagu iga inimene. Ja emana kardan ma üldse kogu aeg – vahel ka ebavajalikult palju – oma laste pärast. Aga hea, et jõukas läänemaailm ühe konflikti mõjusid tunneb. Ja palun südamest, et see tunne jääkski nii leebeks nagu ärajäänud lennud ja uute piletite eest välja käidud raha.

Dubai ja Doha on olnud läänele suurepärased hub’id, kust lennata Aasia eksootikasse, aga ka Austraaliasse. Nüüd, kui see kõik on ära võetud, tunnetame oma rahakotiga, et maakera on meil ühine ja ikkagi üsna väike… Kui üha uued piirkonnad muutuvad ebaturvaliseks ja lähevad lukku, siis mõnikord ei olegi head varianti, kuidas saaksime ühenduses olla. See on hirmutav, aga ühtlasi ka äratav mõte.

Kui keegi valmistab ja müüb relvi, siis ei saa ta päriselt kindel olla, et neid tema enda peal kunagi ei kasutata.

Palun rahu nimel. Ma tean, et inimesed ei taha olla vaenujalal, olgu neil erinevad veendumused või erinev usk. Just eile tegin Jaavast pärit moslemiperest pilti hindu templi ees.

Meil on siin riituste aeg. Kuutempel on ehitud. Ma mõtlen, et kui meil oleks seda karmausku rohkem – kõikide inimeste ja uskude juures –, saaksime olla õnnelikumad sel kaunil planeedil. Et ma ei tee teisele halba. Isegi kui mul on halb ja tunnen ülekohut. Sest siis ma ei tee halba ka endale.