Igal omad katastroofid

Eile läks üks metsatulekahju korraks nii käest, et elanikele antud tegutsemisjuhis oli TOO LATE TO LEAVE. See tähendab, et tule eest evakueerumine pole enam soovituslik, vaid eluohtlik. Ja ellujäämise nimel tuleb varjuda võimalikult tulekindlasse siseruumi.

Metsatulekahjud on siin paraku suveajal tavalised (siin on suvi ja me proovime seekord talve üldse vahele jätta). Ning ehkki tundub, et riik teeb kõik, et neid ei oleks, näeb peaaegu iga päev mõnd suitsusammast, kustutuskopterit või uduvine. Ühest küljest on põlengud selle mandri looduse jaoks loomulik osa. On taimi, mis on evolutsiooniliselt põlengutega kohanenud. Näiteks saavad nende seemned vabaneda tulekuumuses või saab taim ainult pärast tulekahjut õitseda. Aga kui loodusele on metspõleng isegi sobinud, siis süsteemide ehitajast inimesele kindlasti mitte. Ta on kõik magusamad kohad oma süsteeme täis ehitanud. Nagu ranniku ja jõesängid Hispaanias, mis kannatavad nüüd üleujutuste all. Sama mure oli Balil ja laiemalt Indoneesias, kus riisipõllud on palistatud hotellidega ning vihmavee valgala on tihedalt inimasustust täis. Niiet Eestimaal on kõik ikkagi pigem hästi. Üks minema lennanud kortermaja katus Hiiumaal on vast midagi, millega rahvana hakkama saame, kuigi on muidugi eluvaldkondi, kus elektrikatkestused on väga problemaatilised (näiteks meie sigalad, kus kogu keskkond on ainult tehislik).

Osa taimi vajab evolutsiooniliselt tule kõrvetust.

Loodusega peab arvestama. Jaapanlased aina parandavad oma maavärina hoiatussüsteeme ja ehitusstruktuure, austraallased põletavad võsasid ise maleruutu, et tuli kontrollimatult levida ei saaks. Hispaania rajab kraave ja liigutab jõgesid. (Indoneesia ilmselt küll midagi suurt ei tee, et takistada oma maa vajumist.)

Minu soov on, et lapsed erinevate piirkondade eksistentsiaalseid muresid teaksid. Siis on võimalik koduses Eestis elades aru saada, mis on päris probleem ja mis on pseudoprobleem. Neid viimaseid on meil ikka kuhjaga. See on ka põhjus, miks ma kahtlen oma erialavalikus ajakirjanikuna, vähemalt Eestis. Ma ei tea, kas ajakirjandus on seal pigem kasulik või juba mingis osas kahjulik. Ja kuidas sa siis õigustad endale süsteemis osalemist, mille mõte on küll hea ja ilus, aga Brežnevi-pakikesena tuleb kott jama ka kaasas. Liigne hüsteeritsemine, pseudoteemadele keskendumine, endiselt kliimateemade naeruvääristamine, pseudovastasseisude loomine ja üleüldse liigselt iseendaga tegelemine, vaatamata suuremat pilti.

Ka Austraalias või Hispaanias olen vältinud ajakirjanduse tarbimist, aga pole leidnud enda jaoks sellist optimaalset viisi, kus sa oled kursis, aga mitte kõigesööja või ka ignorantne. Austraallased pole Ukraina sõja osas ülikursis. Balil elab terve venkude kogukond, kes ehitab oma külasid. Kohalikud juba oskavad öelda “spasiiba”. Venelased pole nende lemmikud just (võtavad töö ära), aga ega nad aru ei saa väga täpselt, mis toimub kuskil Ukrainas. Aga kui palju me ise teame Austraalia või Indoneesia muredest?

Kui ma eile Austraalia ajakirjandust meist mitte kaugel oleva metsatulekahju tõttu rohkem sirvisin, sain kohe palju ebavajalikku informatsiooni tumedast maailmast meie ümber. Näiteks pussitamisest parklas. Ma ei tea, kas see info on mulle vajalik. Mis ma sellega peale hakkan. Kas ma muudan midagi oma käitumises sellel mandril? Ma pigem ei usu. Parem on ehk vaadata enne ujuma minekut praktilises mõttes haihäire äppi kui kohalikku ajalehte, kus on kõik tume.

Ehk ongi puudu väljaannetest see tasakaal hea ja halva vahel. Kõik on justkui tume ja aina halvemaks läheb. Ma tean ju, kuidas toimetustes proovitakse ka positiivseid lugusid kirjutada, aga kaalukeel on probleemide poole kaldu. Ja need positiivsed on ka sellised nišilood mingist inimesest, kes õppis varvastega tikkima või midagi sellist ebatavalist. Justkui peaks positiivne ja eluline lugu olema mh. šokifaktoriga, et kõlapinda teenida.

Kui vaadata ajakirjandust, kas see siis peegeldab meie elu… ma arvan, et mitte. Inimese elu on ikkagi palju aeglasem, rahulikum, isegi kui ajakirjandus tekitab mulje, et see on midagi muud. Võib endalt küsida, kuidas sa hetkel tunned ja saada vastuseks, et tegelikult on füüsiliselt sel momendil kõik täitsa okei. Aga ühiskondlik narratiiv võib öelda midagi muud ja tekitada mulje, et oled kuskilt maha jäänud, vähe saavutanud, ärevushäirega ja isegi üleliigne. Kõige naljakam on, et ajakirjandus kirjutab palju psühholoogilistest häiretest kui suurest murest, aidates ise kamaluga kaasa nende tekkimisele. Nagu pime aitaks pimedat. Või isegi, pime “raviks” pimedat, et ta kindlasti terveks ei saaks.

Aga kui tulla selle juurde, mis praegu on, siis eks ole veidike väsimus, et poisid on nüüd mõnda aega olnud täiesti kodused. Nagu pühade ajal ikka. Hispaanias lõppes nende kool detsembri esimesel nädalal. Sellest ajast alates oleme reisinud. Balil käisime juba uue kooliga tutvumas, aga see algab jaanuari lõpus (winter holiday). Õnneks meeldib mulle lastega väga koos tegutseda. Ilma selle soolikata vist oleks sellist reisi ka keeruline ette võtta. Aga ühel hetkel hakkad ikka igatsema oma aega. Ja kui seda vajadust alla suruda, siis sealt midagi head ei tule. Täna niisiis võtsin hetke kirjutamiseks. Tita magab ja ülejäänud on ookeani ääres. Pealaest jalatallani sissekreemitatud ja UV-riietes. Siin võtab päike inimesi ning eelkoolides on reegel “no cream, no play”.

Järjepidevalt avastame edasi loodusimesid. Esiteks käisime eile Clifton järve tromboliite vaatamas. Tromboliidid on ühed vanimad palja silmaga nähtavad elu struktuursed jäljed Maal. Need on mikroobikoosluste (sh tsüanobakterite) poolt moodustatud lubjakivised "munad". Cliftoni järve tromboliidid on ka praegu „elus“ selles mõttes, et nende munade pinnal elavad mikroobid, mis fotosünteesivad, sadestavad kaltsiumkarbonaati ja ehitavad seeläbi tromboliiti väga aeglaselt edasi. Nii sain mina aru. Ent selle „muna“ kasvukiirus on inimese eluea jooksul praktiliselt märkamatu. Cliftoni järv Austraalias on ainulaadne paik, kus saab oma silmaga näha, milline nägi välja üks Maa varajastest eluviisidest.

Veelgi suurem oli minu jaoks üks teine avastus. Olen juba varem mõelnud, et miks Lääne-Austraalias mööda rannikut selline pikk mäevall jookseb. On see mingi oos (mandrijää ju ei saanud siin oose tekitada)? Nüüd, Perth Hillsil jalutades ja linnale vaadates, hakkasin sellele rohkem mõtlema. Ja vastust internetist otsima. Selgus, et ma seisan iidsel astangul. See on väga vana mandrikilbi Yilgarn Cratoni ots. Yilgarn Craton on üks vanimaid säilinud maakoore osi, mis tekkis 2,6-3,7 miljardit aastat tagasi. Ta on paks ja äärmiselt stabiilne. Siin ei ole teravaid noori mäestikke nagu Alpid. On paks ja kivine kilp, kust leiab Austraalia rikkust ehk kulda. Viimane on taganud jõuka elu Lääne-Austraalias.

Perthi vall Lääne-Austraalias on Yilgarni astang, sealt alla on juba pehmem rannikuosa. Kui kujutada ette, et maa on mitmekihiline kook, mille all on paks ja kõva kiht, siis Yilgarn on just see viimane kõige kõvem kiht. Yilgarn on väga paks (200-250 km) jäik kiviplokk. See stabiilsus oli hea küpsemiskoht kullale, kust on teda lihtsam kätte saada kui noortes mäestikes, kus pinnast on korduvalt looduse poolt ümber paisatud.

Vaade astangult Perthi kesklinnale ehk Yilgarni murdekoht.

Eriti huvitav on, et põlisrahvas on teadnud kullapiirkondi, kuid ei ole kulda kui metalli ajalooliselt oluliseks pidanud. Kuld ei olnud ju tööriistadeks praktiline. Lääne-Austraalia kullapiirkond Kalgoorlie oli aborigeenidele tuntud, kuid sel põhjusel, et nad olid otsinud veesõlmi. Nende rahvalaulud räägivad pragudest, kus “maa on katki”, millest geoloog kuuleks välja murranguvööndi. Kuld ja vesi armastavad samu kohti ning eurooplased kaevandasid samas kohas ja leidsid kulda. Pärismaalased lugesid oma maad paremini kui varased geoloogid. Sealt, kus aborigeenid teadsid, et “maa hingab ja annab vett”, avastasid eurooplased hiljem, et maa annab ka kulda.