Koju tulemine ja koju jõudmine

...on kaks iseasja ning mul on hea meel, et ma tulles kohe siia midagi ei kirjutanud. Sest aega on läinud, aga nüüd olen ka koju jõudnud. See on hoopis helgem tunne.

Meie väike, aga ilus ja helendav Maa. Ilusaim planeet, mida me teame. Meie kodu.

FOTO: Artemis II (NASA)

Üle USA, Kanada, Gröönimaa ja Skandinaavia Eesti poole lennates panin ühtlasi punkti pikemalt vaevanud lennuhirmule. See hakkas eriliselt painama pärast autoõnnetust ning oli aastate jooksul erinevates faasides – täielikust krambist kuni veidra apaatiani. Lugesin eelmisel aastal üle pika aja jälle Daniel Vaariku „Praktikaaruannet“ (endiselt soovitan) ning sain teada, et ka temal tekkis kunagi autoõnnetuse järel kaasneva „haigusena“ masinahirm. Jaa… see on igati ratsionaalne tulemus. Kõnetab, kui kihutad suurel kiirusel masinas, mida sa ei kontrolli. Lennates enamasti suurt kiirust ei taju, see tuletab end meelde vaid turbulentsis, aga pea mäletab kõike.

Ma ei ole tahtnud sellest kirjutada, sest niigi kulub sellele teemale ebamõistlikult palju minu eluenergiat. Kuid pikad lennud (ja just pikad, mitte 30-minutilised eriti emotsionaalsed sutsakad) on leevendajateks. Kümne tunniga teed sa ikkagi oma rehkendused ega saa lihtsalt „üle elada“ või ära kannatada. Personal on lahke, hooliv, pakutakse süüa. Tunglemist on vähe, tuleb maha tulla, rahuneda. Sõitsime öösiti, mistõttu lapsed uinusid ja see on nagunii suur kergendus. Vaatasin palju „Friendsi“, naersin. Jõin teed, piilusin salaja aknast välja. Gröönimaa kohal oli väljas juba päev, aga USAst tulnud inimesed magasid ööpimedas salongis suletud aknaluukide taga. Vahel ma siis piilusin alla, seal oli lumivalge maa. Aga hästi korraks, et üliere valgus salongi ei pääseks. Ja tundsin nii suurt tänu, et me selle seikluse ette võtsime, ära tegime. Meil oli nii tore oma lastega! Ja et ma ei kartnud. Sest veel Hispaanias mõtlesin, et kas me ikka lähme. Ja suurim takistus seda küsides oligi minu hirm lendamise ees…

Hetkel, mil lapsed kõrgel lumise Gröönimaa kohal ööund nohisesid, pardateenindajad ärkvelolijatele teed pakkusid, mõtlesin, kui väike on Maa. Nende võimaluste ja vahendite juures on ta nii hoomatavaks kokku tõmbunud. Oleks ta Jupiter, kus oleks avastamist. Aga reis ümber Maa, see ei ole mitte midagi. Umbes 3-4x öist lendu, kus sulle antakse padi, tekk ja sooja toitu. Magalhãesi ekspeditsioonil kulus kolm aastat

ning mitu laevatait elusid, et üks laev saaks tagasi tulla ja end ajalukku kirjutada. Me teeme seda, kui tahame ja prioriteedid nii sätime. Koos kolme lapsega. Nohusse ka ei haigestunud.

Kellegi suhtes loojub ja tõuseb ka meie Maa. FOTO: Artemis II (NASA)

Nüüd jalutan siin Kassari kadakate vahel ja vaatan taevasse. Lennuk. Vaatan elevusega, kui palju põnevat sealsetel ees on. Ja kui äge, et meie niimoodi lennata saame – stratosfääris/troposfääris ja ümber Maa.

Jälgisin mingil määral Artemis II missiooni ja Orioni. Kosmos on mind alati kõnetanud – teekond ümber Kuu. Veidral kombel on see kõige õigem teekond tagasi Maale. Sa teed selle ära ja jõuad kohale sinna, kus sa koguaeg oled olnud.

Miks peab nii olema, ma ei tea. Vaja on käia Kuul, ümber Maa – veel parem, ümber Kuu –, et tunda end õnnelikult siin planeedil, mis on kõige mõnusam ja sõbralikum koht ühele inimestele. Kus me oleme evolutsioneerunud. Ja see on ka kõige ilusam planeet meile teadaolevalt.

Aga saan aru, et üles vaatamisest ei piisa. Esiteks ei näegi me enamasti midagi, sest sinisena paistev taevas on nagu mingi roosa prill, kust edasi silm isegi ei näe. Mitmed usud on sinna sinisesse taevasse hoopis päästjaid istutanud ja kuningriike ehitanud. Kui tähistaevas on selge, siis tunneme veidi seda hoomamatust, mis meie kohal tegelikult valitseb. Mida isegi meie mõistus ei suuda hoomata. Ja näeme, et meie oleme siin, kuhu meid tõmbab ja kus me saame hingata.

Vahel leiame selle hetke tunnetada, aga sageli on ka tähistaevas lihtsalt tapeet.

Nii on juhtunud ka minuga, et olen tundnud suurt tänu pärast rasket õnnetust või reisi ümber Maa. Et olen siin, kadakate vahel. Olen nii õnnelik siin. Eriti aga siis, kui mõtlen tagasi oma kogemusele sel reisil, kui vaatan oma lapsi.

Olen kogu aeg nii rõõmus, aga eriti siis, kui päike paistab. Ma arvan, et Eesti inimesele ongi vaja hästi vähe päikest, et olla õnnelikum. Ja sinise taeva taha vaatamist.

Kuu kraatrid on hallid augud, Maa kraatrid on kasvanud täis rohelist looduse ilu. Tuul silub neid ja annab uusi vorme. Kuul ei puhu kunagi tuult ja kõik jääb nagu langes – aastatuhandeteks.

Kui esialgu kartsin Helsingi lennukilt maha astudes, et hall argipäev lükkab meid kiiresti tagasi „vaja-saavuta-vaja“ rütmi, kus kütuseks on pidev puuduoleku tunne, siis seda ei juhtunud. Võib-olla päästab sellest keskkond Hiiumaal, kus on nagunii veidi teine rütm, teistsugused inimesed. Keskkond on tugevam kui indiviid. Aga meie õnn on ikka meie loodus, õues olemine, perega koos olemine. Ja lapsed, kes ei luba meil langeda mitte kuhugile...