Üks suur pesapunumise aasta

Head uut aastat ja tere 2026!

2025 oli meie pere jaoks ilus aasta, kui sündis väike Levi.

Ta on endiselt kõige rõõmsam ja rahulikum tegelane meie kambast. Kingitus ja rõõm peale kõiki neid maadluseid (iseendaga), mis emaks saamisega kaasnevad. Iga päev vaatan teda suure tänutundega.

Veidi rohkem kui aasta tagasi sain ka esimest korda elus tädiks ega oska veel selle rolli suurust isegi seedida, sest emaroll on võtnud üle absoluutselt kõik muud rollid. Ma olen ema ja paraku ei ole mul selle kõrvalt praegu muuks kuigi palju aega. Karjäär on teine naljakas asi, mida ma ei suuda laste kõrvalt teha... mis see isegi on?

Ma püüan otsida rohkem tasakaalu, sest emarollist on selgelt vaja puhata. Aga väikesed vajavad mind praegu rohkem kui kunagi varem ning olen sellega rahu teinud. Tahan olla nendega, sest üle kõige tahavad nad praegu olla minu ja oma isaga. Ja kuna see roll on nii suur kanda, et midagi muud hästi kõrvale ei mahu, siis ma pean usaldama elu, et ühel hetkel, kui nende vajadused mulle on väiksemad, leian ma jälle üles kõik need muud rollid.

Taas vastsündinu ema olla on samuti väga eriline, aga seekord tunnen selgelt, kuidas suurim hulk minu tähelepanust läheb veel kahele poisile. Vähemalt ei ole ma näinud mingit selget armukadedusnooti teiste poiste poolt. Nad tahaksid hoopis teda aina nunnutada, mängida! Levil on vendadega väga vedanud.

Ega laste kõrvale palju (minu elus vähemalt) rohkem ei mahugi, aga eelmine aasta jõudsime veelgi mõnusamaks nokitseda oma suvelaagrit Bullerby-Hiiumaal. Klopsisime sinna valmis köögi, ehitasime täitsa valmis sauna. Sellega tõime tallu täiesti uue elukvaliteedi - voolava vee. Poisid õppisid just ujumise ära, niiet uuel suvel on veelgi mõnusam mere ääres! Hiiumaa suvi on midagi, mida ma jään alati ootama ja igatsema, sest sellest lihtsalt ei jõua isu täis saada. Hiiumaa on parim koht suvedeks. Kindlasti nokitseme oma Bullerbys edasi. Peenardega, verandaplaanidega... Väga üritame elada nii, et see nokitsemine on tore hobi ja mitte suur rassimine. Sest kõik vajalik on seal nüüd Hiiumaa suveks tegelikult olemas. Ja ülejäänu on peenhäälestus.

Lisaks jäi eelmisesse aastasse veel üks julge katsetus rajada endale kodu ka Hispaaniasse. Seda ma lendasin realiseerima üsna lõpurasedana. Minna viimaseid kuid rasedana kuhugi Hispaania pärapõrgusse objekte läbi kammima... ju siis pidi nii minema, et mul oli õnne leida seda, mida ma umbkaudu otsisin. Ma ei tea, kas ma viitsin sellest teemast siia pikemalt kirjutada, sest noh... järjekordne eurooplane, eestimaalane Hispaanias. Neid lugusid on nii palju ja see pole midagi erilist. Aga tore on jagada rõõmustavaid pilte remondist! Ehk siis, Oliver ehitas eelmisel aastal koguni kaks kööki valmis - Hiiumaal ja Hispaanias. Tuttavad-sõbrad, kes igatsevad sinna puhkama minna, võite mulle kirjutada tkaukvere@gmail.com. Hubasus ja hea aura on garanteeritud!

Enne ja pärast Oliveri (ja töömehi):

Mina, isa, lapsed ja Oliver otsisime jaanuaris oma perele ühte pelgupaika. Kõik objektid olid no-no-no! Kitsad ja tihedalt täis ehitatud tarastatud basseinikommuunid. Olime täitsa alla andmas, et see pole üldse meie koht. Ja siis leidsime ühe koha (nägu reedab), mis kandis nime "hea tunne"! Just see kodu... enam polnud muu ega isegi ümbritsev tähtis... Meie pere saab seal kindlasti veel väga ilusaid mälestusi luua.

Teadlikult otsustasin eelmisel aastal luua oma argipäeva palju ilu ja väikeseid hetki. Need aitavad mind väga. Eriti kui titaga kodus olemisest on väsimus, siis on igasugune koogike, kleidike vms lihtne ja ilus argine asi abiks. Samuti olen tänaseks jätnud oma elust suuresti välja alkoholi. Mitte, et ma kuidagi põhimõtteliselt selle vastu olen ning head veini väärtustan vahel ka toidu kõrval. Aga alkoholi joomine hetkel ei mahu minu ellu. Ja nii juba tegelikult juba mitu aastat. Aga see ei sega mind tähistamast sünnipäevi, jõule, argiromantikat, elu! Elu on nii värviline ka ilma alkouimata. Ma ei taha seda maha magada.

Ja nüüd oleme me siin maailmareisil! Juba neljas kuu jookseb. Aastavahetuse veetsime väga aussilikult pargis piknikuteki ja kodust kaasa võetud toidukorviga. Siin elab täielik piknikurahvas. Kui ma 10 aastat tagasi siia jõudsin, viis Marin mind kohe kiiresti piknikule! Igal teisel on spetsiaalne käru, millega oma piknikutarbeid autost murule transportida. Kell 21 oli lastele oma ilutulestik, pärast mida nad rahulolevalt mõmisedes magama läksid. Uus aasta oli nende jaoks tulnud (kuskil maailmas ikka). Lahe idee arvestades, et igasugused omaalgatuslikud ilutulestikud on siin tuleohu tõttu keelatud (metsapõlengud on jätkuvalt igapäevased). Omavalitsus korraldaski ise kaks ilutulestikku - kell 21 ja 24 (mere peal).

Vahest kirjutan uue aasta mõtetest ühes teises postituses. Praegu tegeleme jõudsalt reisilt kogemuste hankimise ja emotsioonidega toime tulemise kohta õppimisega, sest erinevad olukorrad ja ka väsimus tekitavad igasugu tundeid (ka see väärib ilmselt eraldi teemapüstitust). Oleme veel pikalt teel ja tegelikult oleme teel ka läbi elu.

Soovin kõigile rahulikku aastat.