Kodutud ja glamuur

All-linnas Dolby teatris toimus parajasti Oscarite gaala, kui meie mäe otsa kuulsa sildi juurde ronisime.

Seal oli palju rahvast ning kõrva jäi naaberriigi Mehhiko hispaania keelt. Need inimesed, kellele on viimased aastad lubatud müür vahele ehitada. Mehhiko piir ei ole siit üldse kaugel, Tijuana asub paarisaja kilomeetri kaugusel.

Tagasi koju hakkasime Hollywoodi mäe juurest sõitma juba kottpimedas. Päike LA kohal oli loojunud ja jätnud värvide mängu. Liiklus oli meeletu. Aga mitte ummikute pärast, vaid massi voolavuse pärast. Arvan, et selline on sealkandis liiklus alati. Elab seal ju üle 10 miljoni inimese, kes liiguvad enamasti autoga. Iga asumit ühendab kiirtee, mis on ühte suunda enamasti nelja-, aga vahel ka kuuerajaline. See teeb 12-rajalise tee! Pluss mahasõidud! Ja see pole midagi erilist. Ja meie siin pole aastatega suutnud ÜHTE 2+2 teed ka ehitada. See paneb küll natukene kukalt kratsima.

See selleks. Pimedas oli 12-rajalisel teel kõrvalistuja olla väga õudne! Sõtkusin jalaga olematuid pidureid ja ütlesin vahel “appi”. Oliveril oli oma sõnul siiski üsna tsill, kuigi paar korda me sõitsime kiirteelt liiga vara maha. Pole midagi, kuidagi sai jälle sinna peale liigutud ja karavan läheb edasi. Mina ei tea, kuidas inimesed ilma Google mapsita neil teedel liikuda said. Või polnudki siis nii suuri logistikarägastikke? Igatahes tuli sellega meelde hea nali kolleegilt ajakirjanikult, kuidas Lõuna-Eesti oluliseim kaitseobjekt on Tartu sissesõidu liiklussõlm. See olevat nii keeruline, et vaenlane jääbki valesti sõitma.

Hiljem, Santa Monica koju jõudes tekkis tunne kuulata Oscari võitjate kõnesid. Üks rääkis, kuidas ta kodus jalgu raseerides mõtles, mida siin öelda. Ja siis ta ütles, et polnudki vaja raseerida, jalga said püksid. Tänati lähedasi, kiideti kolleege. Hästi loomulik ja samas hästi mina-keskne ja igav. Aga kui kogu maailm sind vaatab, kas sul ei võiks olla mingit sõnumit, mis puudutab kogu maailma. Ühte lauset. Nagu kunagi Cillian Murphy ütles, et "kuna me elame Oppenheimeri maailmas, siis pühendan auhinna kõikidele rahutoojatele". Mind liigutas.

Sean Penn, kes sai kolmanda Oscari, kohale ei tulnudki. Sõitis hoopis Ukrainasse. See on teine, kuid mulle isegi veidi mõistetavam äärmus. See on mh. tema mäss vaikimise ja passiivsuse vastu.

Hollywood elab muidugi suures mullis, kaugel geopoliitikast ning maailmadraamadest. Ehk kliimatemaatika kõnetab neid siiski isiklikult, sest nende kodud põlevad sõna otseses mõttes maha. Kodutuid on ka väga palju, sest alustuseks muidugi kliima võimaldab tänaval elada. Ent kehvad sotsiaaltagatised ja uimastisõltuvus on see, mis ajab inimesed tänavatele. Nad elavad seal telkides mitte kaugel Hollywoodi villadest. Ja suur hulk on neist zombiinimesed, kes klaasistunud silmadega mingi aine mõju all tänaval tuiguvad.

Hollywoodlased elavad aga kõik vahvasti suhteliselt koos. Muusikud, näitlejad, lauljad, äriinimesed. Võib-olla on heal juhul kokku viis suburbi, mille vahel kuulsused end on ära jaganud.

LA-s tundub tõesti olevat üsna mõnus elu, kui sul on jõukust. Rand, eraldatus, mäed, kanjonid ja maalilisus, soe kliima, infrastruktuur, meelelahutustööstus. Aga kui sul on kogu maailma võimalused elada, kus iganes tahes, siis kolida kõikide teistega kokku just sellesse kohta… ei tea. Pole vist veel piisavalt selle kandi võlus olnud, et seda päriselt mõista. Esmapilgul tundub väga mullistav. Kogu see aedlinnandus oma keskusega võib muutuda maailmanabaks, suuremaks kui elu. Sinu töö, teiste arvamused, sinu üritused, sinu reitingud ja kuulsad sõbrad, auhinnad ja gaalad. Ja kuna sellest saab maailma kõige tähtsam asi, siis see hakkab kõigutama sinu keskpunkti ja õnne. Oled õnnelik, kui reitingud on kõrged. Õnnetu, kui oled vana ja mitte enam nii tahetud. Ja ometi on elu veel nii palju suurem. Sinu elu, sinu hetk ja võimalus. Üdini personaalne.

Aga LA oli õnneks küll iga päevaga veidi võluvam. Käisime loodusloo muuseumis dinosauruse skelette vaatamas, sõitsime mööda rannikut Malibusse ja käisime rannas, siis sõitsime Malibu kanjonist üles Calabasasesse. Võtsime Dominost pitsat, pidasime auto kinni ja sõime kuskil karjamaa kõrval maas istudes pitsat. Kõrval õitses raps ja vili. Oli jälle natukene Eesti suve tunne. Kevade kohta oli isegi väga soe, lämbe. Üks imelik omadus, mis inimesel on - igatseda koguaeg kuhugile mujale.