Kas tehismaailma inimesed on õnnelikumad?

Algul oli Dubai üks väike kaluriküla Pärsia lahe ääres, kus meresopp moodustas ideaalse loodusliku sadama. Nüüd on inimene vana sadama ümber ehitanud megastruktuuri, kus Homo Deus teeb mereveest joogivett, loob ise kõik rohelise, jahutab isegi bussipeatuseid, takistab liiva liikumist, töötleb ja laseb ringlusesse kogu reovee, ehitab saari ja oaase, suunab tuuli tornidega ning määrab, milline peab inimene välja nägema/mida omama, et olla liigikaaslaste seas edukas.

Dubais elav pakistanlane Ali tutvustas meile seda linna. Olime Dubais peaaegu, et kohustuslikus korras, kuna Madridist väljuval lennukil oli elektririke, mida parandati nii kaua, et juba Madridis oli selge, et Dubai jätkulennule Indoneesia suunas me kindlasti ei jõua.

Aga Emirates on professionaalne firma. Erilist tähelepanu osutatakse veel lastega peredele, niiet kui see lend lõpuks ikkagi Dubaisse jõudis, siis paigutati meid koos teiste mahajääjatega Emirates’i hotelli. Toideti hästi, lasti puhata ning korraldati hiljem transport jätkulennule, mis pandi ka ise paika. Me lendasime Dubaist Denpasari kahekorruselise lennukiga. Täitsa rets ikka, kuidas sellised elajad suudavad lindude kombel liuelda. Aga ma ei saa sellele pikemalt mõelda, sest see toidab minu lennuhirmu. Niiet kõrvad kinni ja lalalalalalalala.

Aga, et Bali jätkulend oli alles öösel, siis täiesti juhuslikult leidsime Dubai tänavalt Ali, kes pakkus, et võib meile veidi linna näidata. Ega muidu oleks see tõesti jäänud nägemata, sest kolme väsinud lapsega kõrbelinna vaatama ma minna ka väga ei igatsenud. Aga oli juba pime ja jahedam, Pakistani mehel oli mugav auto (Dubais on vist koledad rondid üldse keelatud) ning lastel polnud ka midagi selle vastu, et mõnda värvilist torni näha.

Ali valis uhkusega oma maitse järgi välja kohad, mis olid tema silmis väga erilised. Loomulikult Burj Khalifa torn ning teisena võttis ta põhjalikult ette Dubai Malli. Ehk siis maailma kõrgeim torn ja maailma suurim kaubanduskeskus. Juba autos selgus, et teenimine ja raha olid talle väga olulised. Ta aina mõtles, kuhu ka meie võiks kogu selle meeletu raha siin Dubais panna, mis meil niisama vedeleb. Alil on Pakistanis kaks väikest last. Dubais käib ta raha teenimas ning lapsi näeb iga poole aasta tagant. “Luk, teik a pikturrr.” Meist pole vist keegi mitte kunagi nii palju perepilte teinud. Ja kõige rohkem perepilte ongi meil nüüd tehtud Dubais. Et kogu see pingutus ikka ära tasuks, siis:

Tegelikult oli Ali sümpaatne mees. Valges triiksärgis nägi ta välja mitu korda parem kui lennukidressides meie. Ta sulandus Dubai massi ka kaubanduskeskuses valentinode, dioride ja chanelide vahel. Jagas meile maailma kõige värskemaid ja magusamaid datleid ning tutvustas suurt haide akvaariumit keset kaubanduskeskust sellise uhkusega, nagu oleks ta selle oma kätega valmis ehitanud. Vahepeal haaras jälle Oliverilt kaamera ning nõudis mõnda perepilti. Jetlagi all kannatavad meie rivistusime kohe jälle kuulekalt üles, sest... no miks mitte.

Ali viis meid vaatama vee- ja valgusšõud. Burj Khalifa plinkis ning vett purskas Michael Jacksoni Thrilleri rütmis kõrvalolevas tehisjärves. Maru tantsis.

“Siin on kõik väga turvaline. Kuritegevus on null,” kiitis Ali. Ja pidime nentima, kui erinevalt võivad inimesed ühe maakera peal elada. “Kui Eestis tööd on, võin sinna ka kolida. Teie olete kutsujad,” pakkus Ali, kelle suurim mure oligi, kuidas leida teenimisvõimalusi.

Pean tunnistama, et pilvelõhkujad mind väga ei köida. Inimesest suurem kunstnik on ikkagi loodus, mis Dubais kiratseb. Aga kõndida keset pimedat läikivate pilvelõhkujate vahel oli muidugi põnev ka.

Dubai on kõige parem näide, kui suur süsteemide meisterdaja võib olla inimene. Kuidas ta loob kultuuri ja keele, kõrbesse rohelise linna ning ütleb, millise autoga peab liigikaaslane sõitma, milliseid riideid kandma. Ja seda inimene teebki - püüdleb. Käib tööl, teenib, et seda kõike osta. Premeerib end kaubamärgiga, mis kinnistab talle ja teistele, et ollakse elus edukas. Ja kõik tahavad edukatest osa saada.

Kui jumal on olemas, siis ta on kahtlemata inimese ka loojaks loonud. Loomine tuleb inimesel ju hästi välja. Aga ääretult kahju, et inimesel nii palju eluenergiat oma loodud süsteemidele kulub. Ali näeb oma lapsigi vaid 2x aastas, sest peab hoopis meiega Dubai uhkeimas kaubanduskeskuses saalima. See on täis erinevaid staatusesümboleid. Aasta on kohe juba 2026 ja inimeses vajavad pluusidele endiselt tunnustavaid firmakirju. Kui palju eluenergiat peab inimene selleks kõigeks kulutama. Ja kui vähe õnne ta selle kuluga ostab. Tohutu eluressursi raiskamine. Aga sellised me juba kord oleme - vajame märke, kirju, riike ja teame, kes me oleme sageli läbi eituse, kes me ei ole.