Eesti suvi on ikka nii imeline. See on aeg, kui saab teha maasikatorti, süüa pea suuruseid tomateid, värsket kurki ja kartulit, ube. See on nii vaid viivuks… ühe saagi me saamegi. Siis jälle pikalt ootamist. Külmutatu ja võõramaise söömist… Huvitav, kas see kõik oleks nii maitsev ja ootust vääriv siis, kui saaksime aastas mitmeid saake, nagu mõnel pool maailmas õnnestub.
Tegin täna kalasalatit ja mõtlesin sellele. Panin sinna värsket kartulit, tilli, sibulat, rohelist sibulat, kurki, kappareid, keedumuna. Kui Hiiumaal teen, panen tuulehaugi. Tartus, kus me praegu oleme, on teised kalad. Võib öelda, et olen jälle Eesti suvesse täitsa armunud. See aeg ei koida hetkekski peas küsimus, et ehk on mõnes teises maailma paigas kuidagi parem elada. Ei taha kuskile reisida ja süda veidi valutab, kui peab Hiiumaalt ära linna mõneks ajaks sõitma. Nagu praegu!
Hiiumaa maakodusse oleme teinud täitsa oma oaasi. Või Bullerby nagu minu onu ja Oliveri õde justkui ühest suust ütlevad. Onu rassib vahepeal aias ja võib korduvalt meie mustlaslaagrist mööda jalutades öelda: "Teil on siin nagu Bullerby!" Meil ongi seal päriselt mõnus! Oleme päevad läbi õues. Ööbima lähme vaid tuppa. Või karavani. Siis kostavad ka metstuvide huiked valjult, kuigi endiselt on nii, et ca 1-2:50 öösel on isegi linnud vait!
Oliveri õde käis meil oma perega külas ning ühel hilisel õhtutunnil avastasime Villi peakohalt rippumast Eestimaa suurimaid ämblikke Kõpu musta! Oli alles ämblik! Nüüd ma siis tean, kes neid tohutuid punutisi öösiti meie suvilamajakese ette teeb.
Puuke on Hiiumaal väga palju. Tänagi võtsin ühe varba vahelt ära! Ta oli seal juba mõni aeg ilmselt kükitanud ja mina polnud märganud. Tartus oleme nüüd teist päeva.
Lastega on muidugi ikkagi alati väljakutseid, suuri emotsioone. Ole kus tahes ja mis aastaajas tahes. Ma olen loomult üsna selline leebe inimene. Mu vend ütles juba lapsena mulle, et sina küll koera võtta ei saa, hellitad ta nii ära. Ja see on ka tõsi, et mulle on väga suureks väljakutseks karm kamandamine, korralduste jagamine. Aga on tõsiasi, et lapsed vajavad seda vahest (võib-olla isegi päris sageli). Muidugi tahavad nad, et emme oleks sõber ja mängukaaslane. Aga kui neile anda vabad käed, siis no ausalt, nad ei jääks ellu. Sõna otseses mõttes. Nad vajavad selgeid suunitlusi, rutiini. Mitte liigselt sellist aaa-tamist ja eeee-tamist. Tohib või ei tohi? Sööme või ei söö?
Siis on neil mõnusam mänguline olla, kui on mingi raam selleks olemas. Ja mina pean seda nüüd looma…
Aga ikkagi on suvel kõik veidi lihtsam. Ma näen, kuidas neil on suur huvi looduse vastu. Nad jalutavad minuga meeleldi metsas. Me räägime siis kõik koos ühe lohega, kelle me välja mõtlesime. Ta elab Kassari lahes ja talvel ta magab. Üleüldse on ta pigem vist lohe vaim, sest lohed on teadupärast ammu maailmast kadunud! Vot, selline udutamine on minu teema… ja mitte kükki-püsti-pikali-püsti päevakava loomine. Aga ma ju tean, et mõlemat on vaja. See on nagu võlujoogi segamine ja mina seda kunsti veel päris hästi ei valda. Aga üldiselt tean ma, kui ägedalt me seda suve meenutame! Ma tean juba ka, kui toredalt me seda talve oleme meenutanud. See oli raske ja tume ka, aga see oli elu täis! Me ei tiksunud, me elasime!
Ent nüüd veelgi rohkem looduse rüpes elades tunnen ma, et tahaksin väga elada ka loodussõbralikumalt. Toota vähem rämpsu, tarbida rohkem lõpuni, sorteerida, komposteerida. Hoida seda loodust, mille osaks me vaikselt saame. Ja õpetada seda oma lastele.
Me elame majapidamises, kus on koogukaev. Joogivee toome Kärdla allikatelt. Seal on arteesia kaevud, mis voolavad lakkamatult maapõuest tänavale. Milline õnnistus! Seal kaevudel on tore alati näha inimesi järjekordades pudeleid ja paake täitmas. Kaugelt olete, küsitakse. Meie oleme Kassarist, meie Kõpust. Arteesia kaevul saaks täitsa reportaaži kirjutada. Aga vett tuues on näha ka, kui palju ja millele seda kulub. Muidugi jookseks see Hiiumaa eripära tõttu siis vast niisama maha. Ikkagi on hea tunne iseeenda ja oma tarbimise eest vastutada. Tahaksin seda tunnet rohkem argiellu tuua. Kahjuks ei ole me veel nii püsivad olnud, et oma peenramaad oleks saanud teha. Ehk uuel hooajal. Ent nii palju saab osta siis ümbruskonna tootjatelt - liha, muna, piima, maasikaid, kartulit, KALA… Ilma krõbiseva pakendita. Loodan, et see teema jätkab inspireerimist ja peagi tunnen end juba rohkem n-ö kodus loodust säästvalt oma elu majandades. Sest see kõik, mis meil täna on, on kaugelt rohkem, kui meie füüsis vajab. Seda üleküllust vajab hoopis vaim millegipärast. "Vajab".
–––
Olime mõnda aega olude sunnil ka Tallinnas, kus otsisin oma kodule uut elanikku... Suures linnas oli huvitav, tore, ent kontrast tarbimise osas tekib kohe. Kui palju rohkem on vaja elades linnas ja kui palju vähem maal. Lihtsalt sellepärast, et kõik ei kutsu ostma ja vajama. Siis polegi nagu suurt vaja...
