Otsingud jätkuvad: Algarve mäed ja Sines

Tühermaad on Lõuna-Portugalis Algarve ja Lissaboni vahel ikka päris palju. Aga sekka ka kõige maagilisemaid paikasid apelsinisaludega.

Sines ja Vasco da Gama, kes Euroopast esimesena merd mööda Indiasse jõudis.

Viimases postituses olime omadega Hispaania-Portugali piirilinnas ja sealt hakkasime mööda piirijõge põhja poole kulgema. Ega me kaugele põhja ei läinudki, ikka Algarve piirides tagasi lääne poole kuni Monchiqueni. Aga meid huvitas kangesti, mis kandid on Castro Marim, Junquiera või Alta Mora, kus kinnisvarapakkumised on odavamad. Ja turiste sinna vähemalt hooajavälisel ajal kuigi palju ei satu (pole kindel, et ka hooajal, kui nad kõik tahavad peaasjalikult rannas lebotada ja Albufeiras pidu panna).

Loodus oli seal kandis paiguti palju pruunim ning idast läände mööda mägiteid ronides polnud sageli ka levi. Oli põhimõtteliselt üks hea tee, mida mööda künklikul maastikul kulgeda, väga vähesed vastutulevad autod ja pruunikad rohupuhmad üksikute puusalude vahel. Ka kuigi palju portugallasi seal kandis vist ei ela. Nägime siiski rohkem kui kuskil mujal veidraid mini konteinermajakesi oma aiakestega. Võib-olla olid need vaesema otsa saksa pensionärid? Raske uskuda, et kivimajas kasvanud portugallane haagissuvilasse kipub. Aga kes teab.

Saan aru, et mägedes (need on siiski mäekesed) ei saa hajaasustus kujuneda vee ja muu infra puuduse tõttu, samuti kimbutavad Algarve mägesid metsapõlengud. Seetõttu on karmimalt reglementeeritud igasuguste osmikute püsti panemine. Näiteks kuulsin, et kui tegemist ei ole elamumaaga, aga ehitad sinna onnikese, võib tulla politsei ja sind sealt ööseks minema ajada. Isegi kui maa kuulub sulle.

Ma ei märganud idas selliseid eukalüptimetsi, mis läände istutatud on. Nagu ma aru sain, arvati omal ajal, et istutamine on hea mõte ja puu kasvas ka kenasti. Siis selgus, et kohutavalt tuleohtlik, aga lahti ka enam sellest taimest ei saa. Nüüd võtavad need, kes omale kodud mägedesse rajanud on, kauni eukalüptisalu nii kaugele majast maha kui võimalik. Jälgi metsapõlengust on piirkonnas küllaga. Seega ei saa päris emotsiooniostu looduskaunisse kohta teha. Muuhulgas tuleb teada näiteks, kuidas langeb päike. Kas sinu maalapil tekib aasta jooksul öökülm või saad kasvatada avokaadot. Mobiililevi puudumine on teema, ehkki oled turiste pungil täis rannikust vaid veidi kõrgemal. Aga kui sõidadki autoga rannikust paralleelselt kulgevat teed (nt Tavira-Sao Bras de Alportel-Salir-Benafim-Alte-Sao Bartolomeu de Messines), siis kohati on ikka tunne, et oled vahest kolmandasse maailmasse, näiteks Balile, sattunud.

Mõnesmõttes ikka hea, et seda meeletust ja kohalikkust veel turistide poolt armastatud kandis nii palju on. Tegelikult on ju ka kogu piirkonna peale alla poole miljoni elaniku, kui võrrelda, et aastas külastab seda rohkem kui neli miljonit turisti. Ebavõrdsust on ses kandis kahtlemata palju, kui üleüldiselt on Algarve üks Portugali arenenumaid piirkondi. Selleks võibki sõita kahel paralleelsel maanteel ühest Algarve otsast teise. Ma ei ole muidugi ei mingi majandusanalüütik ega kinnisvaramaakler, aga see on minu isiklik kõhutunne ja kogemus. Ja kui võrrelda näiteks Hispaania Costa Blanca piirkonda turistidele loodud võimaluste poolest (just massiivsuse ja kvantiteedi, mitte kvaliteedi mõttes) Algarvega, siis mulle tundub, et üks on ikka küla (Algarve) teise (Costa Blanca) kõrval. Mis ei tähenda minu silmis muidugi midagi halba, pigem vastupidi. Võtaks selle külaelu, aga kui pole piisavalt arendusi, siis paraku saab külas osmiku sama raha eest, mis linnas villa. Täpselt nii paraku minu kogemuses on.

Küll aga käisime siiski merele lähemale (7km kaugusel rannast) jõudes vaatamas ühte maja. See asus maalilises orus, puude vahel. Kuigi ümberringi olidki päriselt villad, siis selle villahakatiseni viis lõik välja ehitamata teed. Maja oli tore, aga kasutusloata, väga väikse aialapiga. Hind üle 200 000 euro (äkki isegi 280 000). Aga maja oli oma kätega ehitanud sümpaatne brasiillane imbväljakust veevärgini. Ta võttis meid avasüli vastu, pani lastele multikad peale ja tegi põhjaliku tuuri. Mees tahtis oma asjad Portugalis lõplikult kokku pakkida ja tagasi Brasiiliasse kolida. Oeh, oleks siis majal kasutuslubagi… See muidugi ei pidavat olema mingi probleem (aga olen Portugali ehituslubade puhul pigem vastupidist kuulnud). Igatahes oli see super tore kohtumine, kuigi selleks ta ka vaid jäi.

Vastu ööd kimasime Monchique’i, kus asub seal kandis ka üks korralikum hotell. Parima hommikusöögiga maailmas! Madalhooajal oli hind ka väga taskukohane ning lisaks pakutakse ka sinna võimalust endale osak ehk korter osta. Need hinnad tunduvad eriti soodsad, 100-150 000 eurot. Ent paraku käib selle osakuga kaasas ka igasugu piiranguid - kes ja millal seal ikkagi ööbida tohib, kaua seda tuleb ette öelda ning ka ülalpidamiskulud on kõrged. Heal juhul muidugi teenid hooajal kopsaka ise ka. Ma ei ütle, et see on halb äriplaan. Ilmselt paiguti töötab ka väga hästi investeeringuna.

Monchique’i mägilinnake on üks imearmas kant, kuhu hooajaväliselt ka turiste ära eksib. Samuti eelistavad nad sealsetel käänulistel teedel rattasporti teha. See kant on rohelisem ja mägisem kui mujal Algarves. Olenevalt aastaajast võib päeval tõusta temperatuur väga kõrgele ja langeda ka miinusesse, kui elad “valel” mäe küljel. Mis mind seal kandis paelub? Vaated. Kuigi Monchique on ookeanist 30 kilomeetri kaugusel, on sealt ülevalt kaunid merevaated. Metsad (need tuleohtlikud). Kohalikud inimesed, aus kohalik elu. Igal pool pole levi ka. Kosed - sealt kandist tuleb ka piirkonna põhiline pudelivesi (noh, nagu meil Värska kaubamärk). Portselanipoed - tahaks kõik asjad ära osta. Apelsinisalud - need annavad kaks saaki aastas.

Rääkides viimastest, siis meie käisime taas tuttavate hipi-sakslaste apelsiniistanduses. Seekord ei viitsinud keegi isegi raha korjata viljade eest, mis me kaasa korjasime. “Peremeest praegu pole, võtke, mis tahate ise.” See istandus muidugi on ka oma hipide nägu, niiet näib, mitu aastat me seal veel käia saame. Aga iseäranis magusad on mandariinid!!!

Ja hotelli hommikusöögilauas voolab muidugi nii mandariini- kui ka apelsinimahla ojadena. Kõik värskelt pressitud. Milline luksus ikkagi eestlasele.

Mägedes saime küll neil päevil sooja vihma eelkõige. Aga saime ka basseinis möllata.

Me olime Monchiques mõned päevad-ööd ning siis suundusime Kesk-Portugali suunas (hiljem tulime veel tagasi, aga sinna jõuan mõnes teises postituses). Aga Lissaboni kiirtee asemel valisime mööda läänerannikut üles kulgeva väiksema maantee. Esimeseks marsruudiks oligi Monchique-Sines (ca 2h sõitu). Seda teed sõites näeb, kuivõrd põlde täis see lõunariik ikkagi on. Eks ole neil hea kliima (ja kohati kaks saaki!), et kasvatada seda kõike, mida meie oma lauale ise ei saaks. Väiksed rannakülad ja linnad mäsleva ookeani ääres on sügisel väga tühjad. Läänekallas vahutab nii, et hirmutab konte soojendama tulnud põhja- ja lääne-eurooplased kaugele. All lõunas on lained vist veidi rahulikumad.

Igatahes jõudsime me õhtuks Vasco da Gama sünnilinna Sinesesse. See on väike (ca 15 000 inimest) ja maaliline vana linn ookeanisse välja ulatuva maasopi tipus. Asub ta juba Setubali maakonnas, mitte enam Algarves. Aga kõik on seal turistile olemas - ajalugu, kindlus, vanalinn, mõni hotell, suur kalasadam päevasaaki pakkuvate restoranidega, liivarand, promenaad. Ja Sinesest vaid veidi üles sõita jääb maailma rikkurite ja sinivereliste poolt armastatud Melides. See on igavene kaval kant, sest ilma taustateadmiseta arvaks, et järjekordne üksildane külake Portugali rannikul.

Jätkub...