Lastega maailmas. Lindgren, kardemon, fika ja sead

Rootsi paledest olen mina võtnud endale selle Lindgreni muinasjutulise ja kardemonilõhnalise Rootsi, kus on õigustatud pausi võtmine, et süüa saia, juua väga head kohvi. Ja ehkki ajalugu on, nagu ikka, verine, siis rootsi aja mõjusid Eestile on võimalik lugeda kui põnevikku.

Vaatasin vastaskaldalt, kuidas õhtupäike Skeppsholmeni sügisvärvilistele puudele langes. Gamla Stan oli juba hallis varjus. Lubasin endale veel ühe fika - kardemonisai kohviga. Kuulsin, et rootslastel võib töölepingus kaks fikat ametlikult sisse kirjutatud olla, lisaks lõunapausile. Ja mõtlesin ühtlasi kohe, et kui ma just praegu neid muljeid kirja ei pane, siis seda ei juhtu ka hiljem.

Ega reisid väikestega pole mingi naljaasi. Nii mõnigi kord mõtlen, et miks me seda küll endale teeme. Ja siis kohe tuleb meie kõigi jaoks eriline hetk, mis seda eesmärki meenutab. Jah, korralik emotsioonide möll. Kunagi ütles üks tark noor mulle, et elu on nagu lõputu grind ( ehk võimlemine) ühe toreda ja helge hetke nimel. Ma sageli pean tunnistama, et tal on ju õigus. Ent iga päev püüan luua endale ja oma perele stabiilsust ja turvatunnet, et see lapse emotsionaalsus poleks mitte grind, aga normaalne osa inimese arengust, mida ei pea maha suruma, eitama. Sellele ei pea isegi nii tugevalt reageerima.

Ja siis viin ma nad maailmareisile… Ehhh.

Parimad asjad Stockholmis - mh. kastani veeretamine mööda munakiviteid ülesmäge ja vaatamine, kuidas nad alla vuravad.

Ja samas, mis see elu muud ongi kui üks pidev emotsioonide keeris ümbritsevast. Ja ainus rahu allikas saab olla vaid meie sees. Ma oleks õnnelik, kui nad seda õpiks, aga ma ei ole üldse kindel, et olen selleks parim õpetaja. Katus sõidab erinevates suunades, kui nad keset Stockholmi tänavat üksteist jalgadega taovad. Jah, seda nad teevad. Kaklevad palju. On parimad sõbrad ka, mängivad palju. Aga selle käigus tuleb väga palju tülisid ette, mida tahetakse lahendada rusikatega.

Mäletan, et ka mina ja vend tagusime üksteist palju. Aga kui üks sai pahandada, astus teine tema eest kiiresti välja. Nemad on täpselt samasugused. Muudkui riidlevad omavahel, aga kui keegi saab ühiseks vaenlaseks, siis ühendavad jõud! Ja Lukas annaks kõik vennale ära, kui Maru vaid ilusti küsida oskaks.

Niisiis, sellised on minu reisikaaslased olnud mõned päevad tagasi alguse saanud rännakul… kuhugi… Me veel ise ka ei tea täpselt, kuhu me välja jõuame. Vaatame laste pealt, kuidas pidevalt muutuv keskkond ja sageli ette tulevad pakilised hetked neile sobivad. Tasakesi.

Aga Rootsist! Siit on pärit minu lemmikkirjanik Astrid Lindgren. Jah, ma olen 30ndates naine, kes loeb endiselt Lindgreni raamatuid (korduvalt) suure innu ja liigutusega. See, kuidas ta kirjutab. Kui lihtsalt ja korraga sügavalt… on geniaalne. Ja õnneks on mul nüüd uus põhjus, et taas kogu see Lindgreni-maania endale peale lasta. Lapsed. Loeme õhtujutuks Lindgreni raamatuid, mina vähemalt sama põnevil kui nemad. Ega kõike ju ei mäleta ka. Ja Kalle Blomkvisti polnudki ma kusjuures lugenud. Marule väga meeldis. Kui haiglas olin, suutsin läbi lugeda vaid ühe raamatu Hulkur Rasmusest. Ja Rootsi nende tegelaste jälgi ajama minna plaanin veel ja veel. Eriti tore oleks suvel karavaniga. Siis on iga küla nagu Bullerby.

Rootsi puumajad, skandinaavia stiil, rootsi köök, rootslaste olemus… see kõik on mulle sümpaatne. Tõttöelda on mul alati olnud põnevam Stockholmis kui Pariisis. Viimati käisin Postimehe kambaga Stockholmis Moderna Museet avastamas. Me tegime kamraadidega palju selliseid trippe… Narva, Riiga… nad käisid isegi Berliinis ja sõja-eelses Ukrainas.

Mäletan ka oma esimest reisi Rootsi põhikoolis - Nils Holgerssoniga rahatähte, mingit viikingijunni-suveniiri, laevaelupõnevust. See kõik oli nii süütu ja lihtne väikeste asjade rõõm. Siis tuli muidugi periood, kus sai laeval karaoket laulda (ja kogu see õudus) ning Stockholmis HjaMi poes ostlemas käia. Siis tuli purjereis Tallinnast Stockholmi, kus sai Skeppsholmenil mõni päev purjekal elatud. Seejärel sain rõõmsaks ja õnnelikuks täiskasvanuks ja tuli huvi kultuuri ja ajaloo vastu… no ja siis, kõige huvitavama koha peal, tulid lapsed. Nendega koos olles saab muidugi teistmoodi kultuurne olla.

Peale lennukiga maandumist (sest jah, karaokeajad on läbi), tänaval kaklevate laste lahutamist ja kogu maailmareisi tavaari üle munakivide tassimist, jõudsime oma korterisse Bredgränd kangialusel tänaval. Võtsin sinna vanalinnalikult vildaka kahetoalise skandinaaviapärase korteri. Ja kuigi vanalinna saabumine on tõenäoliselt igas riigis veidi tüütu, oli sealt järgnevatel päevadel jällegi hea objektidele liikuda.

Sain Oliverile vabandavalt öelda, et khmmm, eks seal Vasa muuseumis ole juba käidud ka, äkki lähme vahelduseks Junibackenisse (eesti keeles Jaanikingule, nagu Madlikese raamatus).

Vahtramäe Emili värkstuba ehk isa Anton Svenssoni töökoda, kus Emil veetis kõvasti aega pärast oma vallatusi. Nii sai tal tubli puukujude armee nikerdatud. See Emili lugu sobib kangesti meie poistega kokku. Mul on neid Emileid kaks.

Junibackenis on juba 90ndatel Lindgreni enda nägemuse järgi ehitatud n-ö story train, mis viib vaataja läbi raamatutest tuttavate külade ja tegelaste kodude. Lindgreni maailm võib olla nii ehe ja lapselik, müstiline, kui ka tume ja tohutult kurb. Ja rongisõit oli selle kõige ehedam visuaalne kogemine. Pildistamine ei olnud lubatud, niiet tänapäeva inimene sai rahus istuda ja kuulata ridu, mille oli Lindgren ise talle kirja pannud. Ja vaadata, kuidas rulluvad tema silmade ees lahti elu Vahtramäe Emili juures, Kirsisalus vendade Lõvisüdametega, Jaanikingul, Ronja ja Birgi röövlipandede juures jne. Olin pisarateni liigutatud.

Muidu on Junibacken ikkagi lastele ja lapsemeelsetele, vähem kirjandushuvilistele. Seal saab ikka pigem lohe otsa ronida kui analüüsida, mida see lohe raamatus sümboliseerib. Veidi sarnane oma olemuselt on Wiklandi muuseum Haapsalus, aga see on ka palju rohkem muuseum. Junibacken pigem suur ja müstiline mängutuba. Lastele igatahes meeldis väga! Jälle oli “maailma parim päev”, mis sest, et õhtuks oli see muidugi ka “maailma halvim päev”. Nagu üks emotsioone täis päev on.

Kui Junibackenisse sõitsime vanalinnast laevaga, siis tagasi vantsisime üle kahe kilomeetri lastega jala. Ehk siis kaks tundi, hahahaha. Oliver oli titaga, kes on muide maailma kõige lihtsam ja vähenõudlikum reisikaaslane, juba linna peal sügisest päikesepaistet ja head und nautimas. Niiet saime rahus loivata. Ega see uimerdamine kipub vahel närvi küll ajama, aga siis meenub kiiresti, et tõesti-tõesti, olin ju mina oma lapsepõlves esiuimerdaja. Sel ajal kui Tiina koolist koju tuli, jõudis Tõnis vahepeal koju, õppis ära, läks trenni ja tuli sealt tagasi ka. Aga koolist koju vantsimine koos Leenuga oli üleüldse parim aeg mu elus. Niiet jah, ma saan aru sellest molutamisest. Olen vaid selle võlu unustanud. Täiskasvanutel on nii kiire, nii kiire... Seegi tarkus on pärit ju Lindgreni Karlssonilt näiteks.

Selleks, et me Djurgardenilt ikka tagasi vanalinna jõuaksime, tegime algul molutamispause. Esimeses sai veidi kakeldud, teises loopisime juba kive vette, kolmandas korjasid lapsed mitu kilo kastaneid (mis me tõesti oleme tassinud ka kaasa juba uude riiki, hahahaha). Ja kui molutamispausid muutusid tagasiteel järsul kail kulgeval teel emme närvidele liiga koormavaks, siis me laulsime… lorilaule. If you can’t beat them, join them. Kõik laulud on ägedamad, kui sinna lisada mõni “tualettpott” või “aluspüks”. Laulsime ka põdral maja erinevate tähtedega. Lõpuks läks ikkagi raskeks, sest poisid olid juba tunde selleks rännakuks rahmeldanud. Siis sai ka tänavakividel niisama istutud, aga koju me jõudsime. Ja oli tore-väsitav päev. Tore saab see olla kõigi jaoks vaid siis, kui suudad vähegi oma täiskasvanu-kiirustamise-asjalik olemise kuhugi puu otsa jätta. Või kui ei suuda, siis eraldud kambast.

Kastaniuputus Djurgardeni saarel tegi lausa ahneks.

Õhtul ma seal Skeppsbro pagarikojas selle fika endale lubasingi, millest siin juba kirjutasin. See oli see “lõputu grind’i tulemusel tekkinud tipphetk”. Aga me kõik mäletame seda päeva veel väga kaua. Nagu me mäletame hetki Brüsselis või Pariisis.

Hommik muidugi tore ei olnud. Kes tahtis magada, kes kõik üles ajada… tavaline värk. Väsisin ka ise ja endast väljumise asemel kiirustasin Maruga uksest välja - jälle üle tee Skeppsbro bageri lõhnadesse. Päike paistis, stockholmlased vurasid ratastega ja nägid head välja, kohv ja kardemonisaiad lõhnasid. Jälle oli see hetk, mis ütles: kui hea, et sa siia täna tulid, Tiina.

Kas see on mingi minu põlvkonna värk, et mind on juba algklassidest Stockholmi vahtkonnavahetust vaatama viidud? Ja ega lapsedki siis sellest ilma ei jäänud.

Siis tegime mingid kohustuslikud Stockholmi asjad veel ära - näitasime lastele vahtkonnavahetust, sõime Kastani all (Under Kastanjen) lihapalle ning kuna 4- ja 6-aastased on distantside osas tundlikud, sõitsime seekord laevaga ümber Djurgardeni.

Tegelikult oli ikka täiega äge! Esiteks on see saar eriti maaliline, niiet vanemaid maju sügisvärvides metsasalude keskel nähes, hakkavad Wiklandi illustratsioonid ja Lindgreni lood jälle kohe peas mängima. Aga sel saarel on ka väga köitev ajalugu esialgu kohana, kus hariti põldu, peeti jahti.

Tegelikult on Stockholmi ajalugu ju väga põnev. Vanalinn on ju saarel nii tihe, et seal oli igasugu olme- ja vajumisprobleeme kuni selleni, et see oli üks haisev kant. Kogu sodi visati merre. Sead olid vabapidamises vanalinnatänavatel 19. sajandi keskpaigani. Nad hulkusid ja sõid, mis ette jäi. Ja ette jäi palju kraami. Vanalinnasead ja tugev hais oli sajandeid Stockholmi suureks mureks. Kuumadel suvepäevadel kirjutati sellest haisust mitmetesse reisipäevikutesse. Haisuaeg sai ümber kanalisatsiooni- ja jäätmeveo korraldamisega, sigade kadumisega tänavalt. Vanalinna on tänaseks toestatud, aga majad on siiski veidi vajunud.

Kõige rahulikum reisikaaslane on meil 6-kuune Levi. Istub, vaatab, vahepeal magab. Harva hüüatab midagi häälekalt. Inimene oskab hetkes elada.

Ajalugu on meil, inimestel, ikkagi täpselt selline võikalt-veriselt-haisvalt põnev. Rootsi mõju Eestis on suurem kui tänapäeval arvata oskame, eriti muidugi Eesti saartel.

Õppisin kunagi bakalaureusetasemeni ka ladina keelt, ning lõputööna tõlkisin Academia Gustaviana aegseid tiitellehti, et püüda aru saada, mis toimus nende ajalooliste seinte vahel aastal 1654. Oleks väga huvitav seda olmet ja õppetööd veelgi laiemalt uurida ja tõlkida, kuna RARA saalis on ligipääs nii vanadele tekstidele aastate kaupa alles. Ega keegi pole jõudnud kogu seda materjali ilmselt ära tõlkida. Niiet saab olla esimene, nagu inimesele ikka meeldib. Ja tõttöelda on see veidi joovastav küll, istuda nii vana tekstiga kahekesi haruldaste raamatute osakonnas, ning tõlkida asja, mida mitte keegi pole 17. sajandist alates lugenud.

Eks keskaeg ja varauusaeg ongi väga põnevad. Säilinud on juba rohkem kirjalikku materjali, mis annavad aimu, kust me, inimesed, tuleme. Ja see koht on pigem sea kõrval, parimal juhul Stockholmi agulis. Ärme siis seda unusta oma peenutsevas butafoorias, kus isegi sead elavad luku taga, liftide ja betoonpõrandatega megasigalates.