Oliveri mõtteid erilisest eukalüptimetsast

Mulle pakub väikest naudingut teadmine, et tunnen Eestis ära iga puu tema lehtede, pungade, koore, võra ja teiste tunnuste järgi. Nende teadmistega pole Lääne-Austraalias aga mitte midagi peale hakata! Enamikul taimedel pole isegi nähtavaid pungasid – neid võsude puhkevorme, mis on head puude määramistunnused.

Siin kasvavad veidrad „tagurpidi kuused“, mis on tegelikult männid või täpsemalt Norfolgi araukaariad (Araucaria heterophylla). Vahest peavadki maakera „alumisel“ poolel kuused tagurpidi kasvama, aga igatahes on sellega raske ära harjuda.

"Tagurpidi kuusk" (Araucaria heterophylla). Taamal on lõunapoolkera kõige pikem muul (Busselton jetty)

Kodutänaval vaatab vastu „generatsioonide puu“ – viigilehine eukalüpt (Corymbia ficifolia), millel võib samal oksal näha korraga koos elutsemas mitut generatsiooni: värviküllaseid õisi, äsja moodustunud noori rohelisi vilju ning eelmiste hooaegade viljakestasid. Siinsetes karripuumetsades kasvavad banksiad, mille õis näeb eemalt välja nagu maisitõlvik, aga viljakest muutub suureks ja karvaseks ning avaneb alles pärast põlemist või kuumutamist.

Banksia "karvane maisitõlvik" ning ning "generatsioonidepuu" (viigilehine eukalüpt).

Sageli kohtab ka heinpuud (Xanthorrhoea) – see on igihaljas kuni 7-meetrine tuttpuu, mida varem kutsuti Blackboy’ks tema põlemisjärgse välimuse järgi (must „jalg“ ja turris „pea“). Metsa põlemine on siin sama loomulik kui meil talv. Paljud siinsed taimed pole mitte ainult kohanenud selle krõbeda kuumusega, vaid suisa vajavad seda.

Saatsin oma sõbrale Taavile pildi ja küsisin, et mis kandis me oleme. Ta vastas, et "kuna paremal on heinpuu ja see on endeemiline perekond Austraalias, siis seal te oletegi".

Kuigi Norfolgi araukaaria on pärit vaid ühelt tillukeselt Vaikse ookeani saarelt, kasvab ta praegu soojades piirkondades üle kogu maailma. Banksiaid ja heinpuid leidub looduslikult aga tõesti ainult Austraalias. Viigilehist eukalüpti esineb veelgi kitsamalt – ainult Edela-Austraalias.

Ent vaid ühes Edela-Austraalia punktis, paarikümnel ruutkilomeetril Walpole’i ümbruse karrimetsades, kasvavad hiideukalüptide perekonda kuuluvad punased eukalüptid (red tingle ehk Eucalyptus jacksonii). Siin, Walpole–Nornalupi rahvuspargi „Hiidude orus“, on see liik elutsenud miljoneid aastaid. Selle eelajaloolise metsatüübi päritolu ulatub koguni 65 miljoni aasta taha, aega, mil hiidkontinent Gondwana lagunes mitmeks tänapäeva lõunapoolkera kontinendiks. Pärast Austraalia lõplikku eraldumist Antarktikast umbes 45 miljonit aastat tagasi jäi see unikaalne Edela-Austraalia nurgake kliima- ja geograafiliste muutuste eest suhteliselt kaitstuks, mis ongi võimaldanud osal Gondwana-aegsest elustikust siia püsima jääda.

Punane eukalüpt on gigantne puu, mille jalam võib ulatuda üle 20 meetri ja kõrgus üle 70 meetri. Noored puud (ja neid õnneks leidus alusmetsas küll) kasvavad kiiresti ning on pikad ja peenikesed. Kui küsisin pargi töötajalt, et mitme aastased need noored puud on, vastas ta, et 10 meetrit, seega umbes 10 aastat. Esimesed õied tulevad puule alles 30-aastaselt, seejärel õitseb puu iga nelja aasta tagant. Sajanditega laieneb puu alus tugevalt ning kujuneb välja iseloomulik tugi, mis näeb välja nagu pudel või lai seelik.

Erilise kohastumusena võib punane eukalüpt seest õõnsaks mädaneda või põleda ja siiski edasi kasvada. Tõenäosus mitmesaja aasta jooksul mõne maastikupõlengu, seene- või putukarünnakuga pihta saada on 100%. Seetõttu ongi vanade punaste eukalüptide eriliseks tunnuseks see, et puu alusest on moodustunud avar saal. Või on alles jäänud vaid sambad – nii suured, et kunagi pargiti nende alla autosid.

Kogu puu juurestik on pindmine ja seetõttu trampimisele tundlik. Mõned selle rahvuspargi hiiglaslikud põlisasukad ongi niimoodi inimeste poolt sõna otseses mõttes surnuks trambitud. Seetõttu on siia orgu rajatud laudteed ja tähistatud rajad, kust ei tohi kõrvale astuda.

Kõige vingem rada viib aga 40 meetri kõrgusele ja lookleb 60 meetrit läbi punaste eukalüptide latvade. Selleks on ehitatud spetsiaalne metallist konstruktsioon, mis ilma puid vigastamata inimesed nende otsa jalutama viib. "Treetop walk" on vist ainus realistlik võimalus nii hiiglaslike puude otsa kuidagi jõuda. Kõndida mööda haruldaste iidsete puuhiiglaste latvasid – see on perspektiiv, mida ei osanud ettegi kujutada.