Reis Austraalia lõunaküljele: inimeste meelevallast looduse omasse

Oleme tagasi rännakult Austraalia lõunaküljele, millele kulus umbes nädal. Selle aja jooksul jõudsime avastada ehk Eesti suuruse lapikese hiiglaslikust Austraaliast. Ja igas rannas, igas metsas jäi lahkudes hing veidi valutama, sest oleks tahtnud olla seal veel.

2015 istusin aasta viimasel päeval Yallingupi rannas ja mõtlesin, et see on vist kõige ilusam koht maailmas. Inimesi oli vähe, päike palav. Kirjutasin päevikusse aasta kokkuvõtteid ning uusi plaane. Unistasin, nagu üks lihtne inimene ikka, perest, lennukast karjäärist, vabadusest olla seal, kus ma parasjagu ise tahan olla. Kasvõi siinsamas Yallingupi rannas.

Teisel korral Austraalias, mõned aastad hiljem, juba oskasin tahta sinna randa sõita. Hüppasime sõpradega meeletutes surfilainetes, kartmata asju, mille peale nüüd mõtlen. Nii vabastav on selline nooruse aeg. Aju tegeles palju vähem tagajärgedega ja lasi lihtsalt olla.

Ja nüüd olin Yallingupi rannas tagasi oma lastega! Kolme lapse ja oma armastatuga! Küll ma olin ikka hästi planeerinud seda tulevikku seal samas kohas kümme aastat tagasi…

Seekord oli ka kogu rand hoopis tihedam ja lärmakam. Peaaegu nagu polekski tühjade randadega Austraalias, vaid mõnes Euroopa või Aasia kuurortis. Täis liivakottidega maa peal püsivaid telgikesi.

Me ööbisime Yallingupi rannas karavanipargis. See oli täis melu - Austraalia pered, sõpruskonnad, surfajad. Vaba kohta karavanile oli raske leida. Kõik oli väga tihe. Meie saime seal ka ühe viimastest vagunelamutest. See oli kõige äärmine, kõige parem. Merevaatega. Meie kõrval pakituna peatus Ungarist pärit pere, kus lapsed olid juba suured ning tegelesid surfamisega. Nad olid Austraalias enam kui dekaadi elanud ning Yallingupi lainete ja vaadete poole reisisid IGAL NÄDALAL! “Kas pole veider, kuidas siin maal elab iga perekond oma aiaga piiratud majalahmakas, aga kui puhkama minnakse, kolitakse üksteise otsa karavaniparki,” ütles Ungari pereisa. On tõesti natukene veider. Aga samas ka täiesti loogiline!

Pole loogilisemat paika karavani omamiseks kui Austraalia, mis on nii suur, ürgseima ja kaunima loodusega. Aga kus vahemaad on liiga pikad, et loota hotellile või üldse kellelegi teisele peale iseenda.

Varem oleme siin arutanud, et Austraalias pole ju uhket arhitektuuri, ajalugu nagu vanas Euroopas. Esimesed hooned on vanglad ja üleüldse tuli valge inimene sellele mandrile oma toimetusi toimetama alles mõni sajand tagasi. Seega teab iga "põline" Aussie, kust tema esivanemad soojale mandrile rändasid. Aborigeenide kultuurist on järel vaid aimdus ja kõik on britilik.

Seekord tõden, et Austraalia kultuurihäll on täiesti olemas, see on loodus. Kohati täiesti puutumatu alates ajast, mil eksisteeris Gondwana manner. Siia ei tulda Forum Romanumit otsima, aga matk mööda rannikut, kus India ookean kohtub mäsleva Lõuna ookeaniga; kus kasvavad iidsed hiideukalüptid tänu sellele, et siin on olnud üks stabiilseimaid kliimasid kogu planeedil. Ma võiks seda jätkata. Mõne rahvuspargi külastus on selline kultuurisündmus, et vääriks vähemalt kõrgeid kontsi ja huulepulka. Valley of the Giants Tree Top Walk sissepääsu ees sai osta palava päeva alguseks imelise kuuma kohvi. Ja ma ei teadnud sel hetkel paremini kõiki meeli toitvat tegemist kui kõndida seda kohvi rüübates hiiglaslike eukalüptipuude (red tingle) otsas.

Rahvuspargid. Kuna olen käinud ka Põhja-Austraalia täiesti teise looduse ja kliimaga loodusparkides, siis on mul tekkinud mingi pilt, mis ütleb, kui suurt tööd siin maal selles sektoris tehakse. Looduskaitse on väga oluline (kuigi prügi nad ei oska sorteerida). “No littering,” ütlevad sildid tee ääres. Trahv tuhandeid eurosid. Rahvusparke on igal sammul ja seal töötavad vahid, kes tulevad sõbralikult suhtlema.

Ma ei tea, kas selle puutumatu looduse saladus on vähene inimeste arv, kes vähemalt läänekaldal ringi käivad. Aga ilmselt see nii on. Inimesi on WA-s ikka väga vähe ning seda võimsamalt saab loodus õitseda.

Poiste ema ehk constant bullshitting. Sellesse võib üks naine end ära kaotada. Jõuad oma unistuste randa koos nendega ja kui korraks mujale vaatad, on nemad juba leidnud üles kaljuserva, kust pealt kive üle teiste peade vette loopida. Ja ise natukene kukkuda... aaa, siiski ei kukkunud.

Teel olemise toit - pie või roll. Brittide veiselihapirukas. Ja pauside ajal lubatakse endale sageli üks õlu või siider. Siin on see okei.

Täiesti imeline metsamajake viirukite, valgete linade, kiire wifi, mullivanni ja kängurudega ootas meid sügaval metsas Peerabeelupi lähedal. Maja rent maksis 130 eurot! Algul ma ei julgenud seda reserveeridagi - liiga odav (Austraalia hinnad iganenud motellides algavad 240 eurost ja nii). Et hinnangud olidki väga head, broneerisin siiski ja see oli ka kõige imelisem koht, kus olen nende kuude jooksul ööbinud. Jään igatsema (Stargazers Forest Hideaway).

Kängurud ja karavanipargid. Vagunelamud karavaniparkides võivad olla kallid, aga iganenud. Vanad pleekinud linad, kõva lärmi tegev jahutus (aga telekas on alati olemas ja kohvipiim ka). Nõudlus on palju suurem karavanikohtade osas. Aga elu, mis seal pargis toimub, on hinna sees! Lastele on palju tegevusi ning saab pikal reisil lõpuks teiste omasugustega möllata.

Seal kust lõppeb internet ja telefoniliin, algab kauneim loodus.

Lõuna ookean. Mitte iga kaunis rand Austraalia lõunaküljel pole ujumiskõlbulik, kuna Antarktikast tulev sügav laine on petlik ning võib tirida ookeanisse. Õnneks on looduslikke basseine, kus vesi on rahulik. Kogu mäss toimub kivide taga.

Austraalia eripära - red-tingle eukalüptimetsad, mis on ühe koha peal olnud Gondwana-aegadest stabiilse kliima tõttu.