Jõudsime juba detsembri keskel Austraaliasse, aga tegemist on nii palju olnud, et arvuti avan täna esimest korda. On olnud ilus aeg...

Olime lähedastega pühadel koos ning peale kümmet päeva lähme oma teed. Nemad sõidavad Lapimaale ja meie jääme Austraaliasse ehk siis kõik on tagurpidi. Veidi on juba igatsus hinges, sest mitte kunagi varem pole ma ilma nendeta Austraalias olnud. Ja see on juba minu neljas kord sellel tavatul mandril. Alati nendega, aga nüüd on imik justkui kõndima õpetatud ja hakkab ise ringi tatsuma.

Austraalia väga suur võlu seisneb minu jaoks looduses. Selle hiiglasliku mandri pikad ja inimtühjad rannad, lained.  Kus mujal elab nii palju veidraid kukkurloomi. Kängurud, wallabyd, koaalad, vombatid, quokkad, kukkurkuradid. Kui Austraalia miljoneid aastaid tagasi Gondwana mandrist eraldus ja isolatsiooni jäi, sai siin tekkida muust maailmast väga erinev loomastik. Kukkurloomad said areneda ja paljuneda nii nagu mitte kuskil mujal, sest neil polnud sellel mandril nii palju looduslikke vaenlaseid. Ja nad on tõesti veidrad eurooplaste jaoks. Sellepärast lasen lastel neid imetleda nii, et küll saab.

Natukene on isegi kummaline, et siin 40kraadises kuumuses on hästi välja arenenud heaoluühiskond britiliku kultuuriga. Eksootika lubab eeldada midagi hoopis teistsugust. Aga Austraalia mandri lugu on tänaseks selline ja meie ei saa oma eellaste otsuseid ise kuidagi ümber elada, kuigi pärismaallaste jaoks on seesama Austraalia lugu kohati ka tragöödia (kes teab, looduse jaoks võib-olla aga mitte). Nagu inimkonna ajalugu üleüldse. Mingit roosamannat siin plaaneedil pole kuigi pikalt tekkida jõudnud. Loodan väga, et inimkond on üleüldse võimeline enesehävituseta rõõmus ja rahus elama. Lõpuni kindel ma selles pole, aga vähemalt pole ma ka veendunud, et see üldse võimalik poleks.

Oma elus olen täpselt sellises kohas, kus kõik on väga huvitav ning ei jõua loodusimesid ja kultuure sel planeedil ära imestada. Igav ka mitte kunagi pole, pigem ei jõua sisse ahmida kõike huvitavat. Ma tõesti ei tea, millal ma viimati igavust tundsin ega mõista vist enam ka seda kontseptsiooni. Ma tunnen, et saaksin üsna hästi roosamannas elamisega hakkama ilma, et muutuksin igavusest ennast ja teisi kahjustavaks.

Ka oma elu mõtte olen enda jaoks vist ära sõnastanud ning mul puudub see eksistentsikriis, et miks ma üldse olen, nagu paljudel liigikaaslastel paraku on.  Vaatlen elu kui suurt kingitust ja võimalust luua ning kujundada väga paljut enda ümber ise. Ma olen põlvkond, kellel on selline võimalus ja täiesti iseenesest mõistetavalt ma seda ei võta ka. Seega on minu elumõttes palju tänutunnet. Ja aukartust. Ehk on needki vajalikud isikliku eksistentsiaalse kriisi vältimiseks. Imetlen ja olen tänulik iga päev.

Olen samuti mures looduse ja jalajälje pärast, aga usun ikkagi seda, et elu on kingitus, ilus energia ning paljunedes me seda kõike ka paljundame. Eks niimoodi "tass täis" on lihtsam ka siin elus opereerida. Ehkki mind on väga palju mõjutanud ka noorem põlvkond, kellel on eksistentsiaalsusküsimus väga hingel. Nad näevad kõrvalt kriise ja küsivad endalt, miks nad üleüldse on sellele planeedile koormaks sündinud ning mõnes mõttes suruvad alla oma looduslikke instinkte paljuneda, uskudes, et niimoodi saab loodust säästa.

Minu jõulukingitused.

Siin on minu kirjutatud loo algus, mis miskipärast mitte kunagi avaldamisküpseks ei saanudki. Kirjutamistuhin kustus enne ära. Aga teema on mul hingel senini.

Loo tarbeks tehtud ajakirjanduslik uurimus on põhjus, miks ma ju tean hästi noore inimese eksistentsimuredest ja küsimusest, milleks üleüldse lapsi saada olukorras, kus kõike näib olevat juba liiga palju.

Põhjamaade paradoksist saab Eesti tulevik

Neil oleks nagu kõik olemas. Aga lapsi sünnib aina vähem ning iibeinimeste

õuduseks ütleb suur hulk, et ei tahagi ühtegi last.

Kaia (35) töötab IT-valdkonnas, tal on mitu haridust ning rohkem kui kümne-aastane

kooselu oma elukaaslasega, keda ta peab hingesugulaseks. Koos on nad otsustanud, et siia ilma lapsi ei too. “Ma olen selles 90% kindel, aga see 10% jääb ja on raske. Seal on

ühiskondlikku survet ja teadmine, et elukaaslane on endale kunagi lapsi ikkagi tahtnud,”

ütleb Kaia. Teema on hell. Kaia ei kuuluta seda otsust ajakirjanduses omaalgatuslikult ja

kindlameelselt. Hoopis pisarad on kerged tulema.

“Elukaaslasele meeldivad lapsed, ta on suurest perest… aga millalgi on ta ikkagi tulnud selle ringiga minu juurde tagasi, et äkki tõesti pole siia maailma lapsi rohkem vaja. Kuna me oleme nii kokku kasvanud, siis ma kardan meeletult, et me lähme lahku sellepärast. Aga ma ei taha ka, et ta oleks õnnetu.”

Kaia ja tema elukaaslane on näide Eestis tärkavast paradoksist, mille tagajärgedega seisab juba silmitsi kogu jõukas Põhjala ning teised heaoluriigid.

“Põhjamaade mõistatus, millele keegi veel täpselt vastust ei tea, ongi see, et miks me ei näe peresõbralikes riikides, kus on loodud ideaalsed tingimused lastele, kasvavat iivet. Pigem vastupidi,” sõnab Warwicki ülikooli sotsiaalpsühholoogia professor ja Teaduste Akadeemia liige Anu Realo.

Lapsevaba elustiil

“Soomes on palju uuritud, mis takistab siis inimestel täna lapsi saamast, sest objektiivne

olukord ei ole ju kindlasti halvemaks läinud,” lisab teadlane.

Lääneühiskondi vaevav probleem on eelkõige psühholoogiline.

2010. aastast on sündimus Soomes kivina kukkunud, enne seda oli olukord pikalt stabiilne. Varem oli rohkem lapsi vähem haritud naistel, nüüd tahavad just kõrgemalt haritud naised lapsi saada. Ja kõige vähem lapsi on väheharitud meestel, sest nad ei ole nii tahetud naiste poolt.

“See, et sündimus väheneb Põhjamaades, on suur üllatus. Üks on kindel, majanduslik faktor ei ole selle taga,” sõnab Helsingi Ülikooli psühholoogiadoktor Kateryna Golovina, kes on keskendunudki põhjuste uurimisele. Tema ja teiste teadlaste tulemused jõuavad Soome peaministri lauale. “See on oluline teema ja seda on mõnda aega ka juba üheskoos Põhjamaades vaetud,” ütleb Golovina.

Kõige värskem uuring Soome kohta ütleb, et 20% 80ndatel ja 90ndate alguses sündinutest on valinudki otsetõlkes “lapsevaba elustiili” (childfree lifestyle). “Kui neilt küsiti, mitut last nad soovivad, siis nad vastasidki 0.” 70ndatel sündinute seas oli sellise sooviga vaid 5%.

“See on suur muutus, aga inimesi ei saa ju sundida lapsi saama,” sõnab Golovina.

Kuigi paradoksi keegi täielikult lahti hammustanud veel pole, jätavad aimatavad põhjused senised poliitikategijad parimal juhul nõutult toolile istuma. Raha ei kaalugi üles seda miskit, mis tõmbabki piduri otsusele last saada.

Peas vasardav maailmalõpp

Noori vaevab suur tajutud ebakindlus, mis pole niivõrd seotud reaalse olukorraga, sõnab Anu Realo. See tähendab, et inimesed võivad läänemaailmas küll elada paremini kui kunagi varem, kuid peas vasardavad neil selles külluses pigem maailmalõpumõtted. Või mure sellepärast, et nad ise pole lapse kasvatamiseks piisavad. Ja isegi kui nad täna on, siis võib olukord kiiresti muutuda.

Kaia tunnistab, et majanduslik kindlus on temalgi olemas.

Kaia on aktiivne keskkonnaorganisatsioonis Fridays For Future, kus noored streigivad, et muuta nähtavamaks kliimakriis. “Liikide kadu on meile oluline teema, me sõltume liikidest. Ja see mure on ka omakorda pidevalt õõnestanud seda tunnet, et lastel on siin turvaline.”

Sarnase dilemma ees on otseselt ja kaudselt paljud noored, aga

enamasti ei soovita teemat avada, kuna arutelu asemel kardetakse hinnanguid niigi isiklikult valusal teemal.

“Ma tõesti ei mõista, miks need inimesed, kellel on lapsed, ei võitle täna oma laste tuleviku nimel. Ja mitte ainult selle nimel, et neil oleks hea kool. Looduslik turvalisus on nii tugevalt alahinnatud mure,” sõnab Kaia.

Anu Realo oli keskkooliõpilane, kui Eestis möllas laulev revolutsioon. Tema generatsiooni

narratiiv oli, et elu saab ainult paremaks minna. Polnud muud variantigi. “Organiseerumine, külma sõja lõpp, raudse eesriide langemine,” loetleb Realo. “Erinevad narratiivid saadavad meid ja meie otsuseid, ükspuha, mis need reaalsed tingimused ka on. Laste saamist mõjutab narratiiv, milline hakkab elu välja nägema tulevikus. Ja täna on tajutud ebakindlus kindlasti väga suur, ehkki objektiivselt pole tingimused muutunud halvemaks,” selgitab teadlane.

Rohkem meediat, vähem seksi

“Noorem generatsioon mõtleb väga kliimaprobleemidele. Maailmamastaabis räägib

statistika sellest, et 2100. aastaks tõuseb rahvaarv 11 miljardini. Inimesed ei taha sellesse ebakindlasse ülerahvastatud maailma juurde toota inimesi, kui ressursid on juba niivõrd ahtrad. Selline on praegune tulevikunarratiiv ja arenenud riikides on see eriti nähtav,” sõnab Realo.

(...)

Selle loo kirjutamine mul jäigi kunagi pooleli, ent olen sellele teemale ikka ja jälle mõelnud. Mul on kolm last, meie jalajälg on kindlasti suurem. Ent minu jaoks ei ole lahendamist vajav probleem laste arv, vaid see, kuidas me elame. Ja kui vähe me jätkuvalt sellele kõigele mõtleme.

Ma olen veendunud, et mõne inimese jalajälg on üksi sama suur kui ühe suurpere oma. Ja maailmas on veel endiselt rikkused ja võimalused nii ümber jagamata, et on piirkondi (näiteks ka Austraalia), kus küllus on sünnitanud tarbimisühiskonna. Ning piirkondi, kus inimesed kannatavad nälga ja puudust ka 2025. aastal. Kui me suudaks tegeleda läänes oma tarbimise vähendamisega ning suunata kõike, mis meil on liiga palju neile, kel pole piisavalt, siis annaks see meie eksistentsile kindlasti ilusama mõtte kui oma instinktide alla surumine. Sest, vastasel juhul, mis inimesed me oleme, kui me endale armastust keelame. Ja mis üleüldse on sellise eksistensti põhjus tõepoolest. Oma elupäevade lõpul on ikka tähtis vaid see, kui humaanseks me suutsime oma elukaarel jääda. Inimeseks olemine tähendab ka alati püüda esmalt aidata. Ja mitte kalkuleerida, kudas see endale kasulik on või ei ole.

Aidata ka siis, kui hiljem selgub, et abi ikkagi kuritarvitati, mitte kaotada võimekust näha ja teha head. Ning paljundada just sellist maailma ja energiat enda ümber. Just sellisest loogikast lähtudes ma elangi, et külvan enda ümber pea igal sammul seda energiat, milles ma ise soovin elada.