Suvevaheaja elu Aussis ja intensiivne ujumistrenn

Austraalias algas jõuludega suvevaheaeg ehk suur koolivaheaeg, mis kestab veebruarini. Omavalitsused on selleks ajaks lastele omalt poolt programmi kokku pannud, millest ka meie lapsed osa saavad.

Hetkel elame ühes toredas ookeaniäärses linnas, mis on umbes Tartu suurune. Suvel kindlasti suurem, sest paljudel kohalikel on siin suvilad. Nad on kaevanud oma suvilapiirkondadesse kanalid nii, et igal kodul on oma paadisild. Ookean on meie kodust jalutuskäigu kaugusel, niiet oleme pea igapäevaselt merevees. Ja mina emana saan iga päev veidi muret tunda hiigellainete, jellyfishide ja haide pärast.

Aga Austraalia rannad…. Need on kõige ilusamad maailmas. Türkiisvesi, puhas ja tühi valge lõputuna näiv liivariba, kuhu on rajatud infrat grillide, dušši jms näol. Kuna rannikut on sellel mandril kujuteldamatult pikalt, siis on tihti nii, et oled paradiisirannas lausa ihuüksinda. (Eriti WA-s, kus Euroopast suuremal latakal elab vaid 3 miljonit inimest.)

Seetõttu on riigile oluline prioriteet õpetada lapsed võimalikult kiiresti ujuma. Meil pannakse Hiiumaal ujula suveks kinni, aga siin ärkab kogukonna rekreatsioonikeskus suveks ellu. Massid voorivad. Pakutakse School Holiday programme pallisaalis, kui ka eriti intensiivset 5- ja 10-päevast ujumisõpet. Sest basseinis saab ohutult ujuma õppida enne ookeani, kus lained sind nagu pesumasinas edasi-tagasi loobivad.

Paljud lapsed on koolivaheajal vanaemade/vanaisadega. Siin vist selles eas enam nii hoolega tööd ei rabata nagu meil, aga ma ei ole statistikat vaadanud. Vanavanemad või vanemad toovad lapsed trenni ja ei pea ise basseini hüppamagi. Rekreatsioonikeskuses on ka kohvik ja mitmed trennisaalid. Lisaks lastehoid, kui tahad ise ujumas käia. (Nad oleks valmis ka meie beebit valvama, aga ma ei taha anda.)

Meie lapsed on sel reisil ise ujuma õppinud, mis on tore! Aga võtsime neile eratrennid, kus kohalik ujumistreener aitab tehnikat igal hommikul paika loksutada. Oleksime võtnud 5-päevase intensiivkursuse, kuid need olid täis. Ühe lapse kohta oli sellel kursusel hind alla 100 dollari (ligi 60 eurot) ning vajadusel doteerib riik veel nii, et maksta tuleb vaid 30 dollarit lapse kohta. (Kõik hinnad on koos ujulapääsmega). Ühe nädala jagu igahommikuseid eratrenne lähevad meil kokku maksma 160 dollarit lapse kohta.

Enne ujumistrenni saab lapsed panna samas hoones Austraalia lastega Holiday Clubi spordisaali, kus korraldatakse sportmänge või muud põnevat. Ujumis- ja rektreatsioonikeskus on siin suur. Kord lasteklubis maksab 6 dollarit, mis on isegi Eesti kohta odav. Vanemalt oodatakse seda, et ta kohal oleks. Nina kasvõi arvutis.

Eks siin ole ülekaalulisus probleem. Minu arust süüakse ikkagi palju jama ja palavad päevad soodustavad konditsioneeritud toas viibimist. Elavad siin mustal mandril ju valdavalt eurooplased, kes vajavad päikese eest kaitset.

Koolides sooja toitu ei pakuta, vaid süüakse kodust kaasa pandud karbist midagi. Mis sa kuumaga sinna head ja tervislikku, samas toitvat ka paned? Minu jaoks kujuteldamatu mure. Aga siin käivad emmed oma termokottide ja lunchboxidega igal pool ringi. Positiivne on see, et oma toit on paljudes kohtades aktsepteeritud. Selleks on lausa eraldi söögisaalid. Ja oma veepudel lausa kohustuslik.

Eks kõik ole oma teha. Kes tahab, elab sportlikku elu. Siin on ju palju võimalusi olla õues, liikuda. On palju tervisesportlasi, jooksjaid, surfajaid, rattasõitjaid. Ja suveajal kuni 40kraadises kuumuses otsitakse ehk hommikus ja õhtus füüsiliseks tegevuseks aegu, aga aasta peale on see ülipalav aeg ikkagi pigem üürike. Talvel ehk meie suvel võib temperatuur öösel kukkuda ka vaid mõne plusskraadi juurde. Lääne ühiskonnas on see aktiivne olemine kättevõtmise ja harjumuse kujundamise asi, mis on, nagu juba kirjutasin eelmises tekstis, keeruline…

Australlane on reeglina varajane. Võib ärgata 5st hommikul. Eriti suveajal, kus päike on päeval eriti kuum. Siestat siin ei ole, aga õhtul minnakse pigem varem magama. Pime ka nagunii. Kohvikud on juba 7st lahti, sest peale varahommikust tervisesporti saab jutustada ja päeva käima tõmmata. See on küll mõnus harjumus!

Oliver juba elabki nagu kohalik. Ärkab tavaliselt kell 5, kui õues on sooja 17 kraadi. Käib jooksmas ja ujumas ja teeb siis midagi arvuti taga. Mina sellist luksust lubada ei saa, sest kui ma ärkaks kell 5, oleks kogu kamp koos minuga üleval. Emarõõmud. Niiet ma magan siis nendega pigem 7-8ni ja kingin Oliverile selle rahuliku hommiku ja endale une. Need hommikud kindlasti teevad Oliveri jaoks selle reisi. Hetked, kus sa vanemana saad olla üksi oma mõtetega.

***

Ühel hommikul käis Oliver kohalikega crayfishi püüdmas, mida me siis kodus proovisime ka küpsetada. Ja lapsed said neid loomi põhjalikult analüüsida. Grillil ei õnnestunud (läks kärssama), aga keetes tuli täitsa okei. Laste lemmikud olid jalad.

Ja Levi sai juba 9k. Tegin üle pika aja ise torti, sest poe omad ei kõlba siin süüa, tulimagusad.

Lapsed proovisid sisemerel aerutada. Merel on siin palju tegemist. Elu üle ei saa kurta - elektriliinidel istuvad roosad papagoid.