Maailm muidugi ise on väga värviline ja mänglev, aga palju tumedat on siin ka. Seda on inimestes, kes otsivad oma muredele lahendusi kuskilt mujalt kui iseendast. Ja olelusvõitlus on ka looduse poolt meisse programmeeritud - ühe lapikese peal võitlevad oma eksistentsi eest paljud liigid, rääkimata loomariigist, kus ühe õnn on teise hukk.
Väga paljud meist läänes on objektiivselt üsna hea koha peal. Pole nälga, paljudest haigustest saab võitu, on palju vabadust ja võimalusi. On võimalus ja vabadus oma elu üle ise otsustada, mida pole põlvkondadel nii palju varem olnud. Aga näib, et inimesed on sellise vabadusega üsna hädas… õnnetud.
Niiet kõige paremas kohas, kus me inimkonna ajaloo jooksul oleme, siis ikkagi tõmbame nõrgemalt jalgealuse ära. See on huvitav fenomen, et meie, inimesed, oleme selleks suutelised. Mul on tunne, et üksindus on see, mis tänapäeva inimest vaevab. Ja võib-olla on see suurem kannatus kui nälg. Vähemalt on naaber ka näljas. Aga kui sa oled üksi, tunnustuseta, eesmärgita… ja näed, kuidas elu läheb sinust mööda... Nagu peaks elu sinu eest hoolitsema ja mitte sina ise oma elu eest. Aga ta ju ei tee seda. Ja nüüd sa otsid seda rolli kuskilt mujalt… riigilt? Sotsiaalmeedialt ja suvalistelt inimestelt seal?
USA praeguse presidendi poliitika Ukraina suhtes on kindlasti midagi, millele üle inimkond peab kunagi piinlikkust tundma, sest lääs lõi maaslamajat, olles ise objektiivselt heas kohas oma elus, aga ikkagi õnnetu selles külluses. Kõik materiaalne oli tal olemas, ainus segaja egoga seotud küsimused. Ja ebapiisavuse ja “veel-veel” tunne. Kui sa pead endale koguaeg korrutama, et “make America great again”, siis ma kahtlen, et on üleüldse võimekus sellises psühholoogias end kunagi suurena tunda.
Ja Euroopa küll püüab juba jälle ärgata, aga ega ka eurooplaste seas on neid hääli, kes tunnevad, et võiks aidata küll, aga mitte minu vahenditega või siis, et minu enda olmeprobleemid on ikkagi suuremad kui see, et keegi kuskil kaugemal kedagi surnuks peksab. Ja teadmine, et me võiks seda takistada, tundub väga abstraktne. Eks see ole inimlik nõrkus ja igasugu vägivaldurid teavad neid vastaspoole nõrkuseid väga hästi. On nii palju, mida me saaks veel Ukraina heaks teha, aga me ei tee ja nii juba aastaid. Meil on mugavustsoon, üsna kõrged standardid ja me lihtsalt ei raatsi neist loobuda abstraktse vabaduse nimel. Ebaturvaliselt hakkame me ilmselt päris viimasel hetkel tundma. Ma loodan, et ma eksin.
Ka mina tahaks uskuda, et USAl on mingi päris plaan ja segaste sõnumite varjus seistakse ikka lääne väärtuste (demokraatia, vabaduste, inimelu hoidmise) eest. Iga päev ütleb keegi ka, et midagi väga hullu pole ju veel juhtunud, et selles kahelda. Ja samas juhtub ikkagi iga päev midagi hullu, mis paneb küsima, et äkki on see lääne väärtuste kandja lihtsalt järjekordne suurushullustuses üksik inimene, kellele nagunii kunagi küllalt ei saa. Tass on ja jääb alati tühjaks, sest tegemist on patoloogilise probleemiga. Aga seda täita üritatakse iga hinnaga, suuri ohvreid tuues. Ikkagi on tunne, et Päiksekuningas on tagasi. “Riik - see olen mina!” Inimene läkski selle motoga ajalukku, tegi ka palju “suuri” ja päriselt suuri asju, aga tänapäeval me keegi teda ei idealiseeri. Rohke lapsepõlvetraumaga eneseimetleja. Selline kombinatsioon iseloomustab vist kõiki tänapäeva diktaatoreid ja neid, kes diktatuuri vargsi imetlevad.
Midagi me, sipelgad, siiski saame enda jaoks ära teha. Esiteks saame hoida iseenda ja oma laste mentaalset tervist, säästa end igast emotsionaalsest purskest, mida massimeedia on täis ja peale tuleb ööpäevaringselt. Sageli mulle tundub, et minu reaktsioon on kahjulik eelkõige mulle endale… ning midagi muuta nagunii sellega ei saa. See ei tähenda, et ei peaks olema kursis ja välja ütlema oma arvamust kohas, kus see on oluline. Kogu sotsiaalmeedia on täis ventileerimist ja emotsioone. Minu jaoks on seda liiga palju, ma tahan end kaitsta selle eest. Ja kaitsta oma lapsi. Nendega on palju toredam koos midagi küpsetada või meisterdada selle asemel, et olla pidevalt närvis ja erutunud viienda järgu arvamusavaldajate peale. Ameerika on lõhestunud, aga paljudes küsimustes on lõhestunud ka Euroopa ja Eesti. Kas selleks peab sotsiaalmeedias sõnasõdasid maha pidama, ma pigem kahtlen.
Samamoodi kehtib see vaidluste kohta, kus kaod oma lähedasega mingisse detaili, mis teie mõlema elu mõjutab minimaalselt või ei mõjuta üldse. Olen oma sõprade, sugulasete, tuttavatega suheldes mõelnud, et kas peab selle detaili nii keskmesse panema. Kui ka keegi neist arvab näiteks, et sugu on binaarne ja maailm mustvalge, siis see arvamus ei muuda ju bioloogilisi fakte nagunii. Kas ma suudan selle vaidluse käigus tema meelt muuta… ma kahtlen. Aga seni kuni meil on vabadused, siis ta kindlasti puutub kokku selle olukorraga, kus loodus ilmutab oma värve ja kirevust. Ta ise näeb seda, kuidas sugu ei ole binaarne. Mõnes oma lähedases, näiteks. Muidugi oleks võinud see teekond olla kõigile lihtsam ja valutum, aga mis teha, et me, inimesed, nii põikpäised ja egoistlikud oleme.
Seni püüan mina olla avatud meelega. Kuni keegi vägivalda ei õigusta ega vägivaldne pole, siis püüan mõista. Ja igapäevaselt püüan elu ilusamaid hetki! Seda ma saan teha - enda ümber ilu luua. See on nii tore, et mul on lapsed, kes neid hetki näha aitavad. Minu jaoks on nad veidi nagu teenäitajad - puhtad ja ilusad hinged, kellel on suur sära südames ja silmis. Miskipärast koristab nii paljudel elu selle pika peale ära. Aga neil on see kõik olemas ja ma räägin iga päev, kui väärtuslik see säde on. Iga päev. Ja ma kallistan neid ja püüan neid kuulata, sest tarkust, armastust ja humaansust on selles jutus palju rohkem kui selles, mida võib lugeda ajaleheveergudelt.
Veebruarikuusse jäi reis Soome jahile, Tartusse, Tallinnasse, mõned sünnipäevad ja muud toredad tähtpäevad, veidike talve ja palju pruuni aastaaega, omajagu lõkkeid ja külaskäike. Väga palju eluilu.
Komentarze