Vast pidigi nii minema, et me oleme nüüd siin Hiiumaal remontimas majakest, mille ehitas minu lahkunud vanaisa saunast, mille ehitas jällegi minu vanavanaisa.
Me ei plaaninudki seda remonditööd, aga vana maja justkui ise ütles, et kuulge, ma olen nii heas korras veel, et järgmised 30 aastat mõnusaks suvekoduks olla. Algul pesin ma teda lihtsalt Cifiga ja tundsin pahasti, et suuresti ämblike ja teiste putukate poolt üle võetud kodu enda omaks tahan teha. Et mis õigusega mina siia, keset loodust, oma jala maha panen? Aga siis hakkasid mulle kangastuma Lindgreni lood. Näiteks lugu Lotast, kes kodust ära kolis ja tädi Bergi kuuri pööningust endale uue kodu ehitas.
Kui ema ja isa, vend ja onu kõik ühel päeval Hiiumaa esivanemate talus kokku said, tõime välja uue tapeedi ja asusime seda hoogtööna seina panema. Sellest rohkemgi võttis aeg vana ja siniseks pleekinud tapeedi seinast ära kiskumine. See oli otse korraliku kipsplaadi peal, niiet seinad on seal küll ka kõverad, kuid vähemalt on üks sein ühes ja mitte kümnes suunas kõver. Ja mitu ööd värvisin ma suvilamaja põrandaid valgeks. Esimesed ööd veel kruntisin ka.
Nüüd tegeleme uue kuue saanud majakese sisustamisega. Värvisin kriidivärviga ära oma vanavanaema Alice’i eestiaegse kapi, mõne tooli.
Jah, võtab aega, aga see aeg on nii mõtestatud kuidagi. Nagu hobi ja töö üheskoos. Ja ühtäkki seda kõike tehes jõudsin äratundmiseni, et see koht Hiiumaal, mida ma otsin, on ju juba olemas! See oli väga mõnus tunne. Ja õige tunne. Selle tunde saatel on nii hea ühte vana kappi lihvida ja pahteldada. Nagu olekski veidi koju jõudnud. Ja kohta, kuhu lisaks minule tulevad kokku ka teised lähisugulased, kellega me olemegi päriselt lähedased, nagu üks perekond.
Niiet sellise ootamatu pöörde on võtnud suvi haagissuvilas, millest ongi saanud üks arvutitöö tegemise ja vahel ka magamise koht. Süda on hoopis vähemalt sajand suvitajaid majutanud kunagises saunamajas, kust ahi ja leiliruum ammu välja visatud.
Võib-olla pidimegi sinna välja jõudma, kui mullu oktoobris Hiiumaale kolisime. Milline hullumeelne ja üle öö tulnud mõte see oli ja kuhu see kõik on välja viinud… Olen väga tänulik. Looduse keskel on minu kodu. Taastamine jätkub!
PS! Aga muidugi oleme selle kõige kõrvalt saanud ka lihtsalt suve nautida ja maailma uurida... Ja nende ilusate hetkede kõrval on kindlasti olnud sama palju raskeid emotsionaalseid hetki, millest pilti teha ealeski ei suudaks. Aga see ei tähenda, et neid poleks...
