Lapsed arvavad, et jumal elab Balil

...kuhu me peale 1,5 kuud tagasi jõudsime.

Teil on veel päike piilumas, meil on juba pime. Pimedusega kaasneb sageli vihm, sest vihmahooaeg Balil pole veel lõppenud. Siin ongi vaid kaks aastaaega - vihmane ja eee… mittevihmane? Džunglielu… Ja nii ma olen siin, pimeduses ja kirjutan seda kirja teile. Õues. Siin on soe, 26 kraadi. Ärge muretsege, ma ei ole vihma käes, vaid hubases õuetoas varju all. Aed on salapäraselt valgustatud… see aed, see džungliküllus, mis on nii värviline ja iga nurga peal vaatab mõni salapärane kujuke. Ja aia keskel, keset vihma suitseb üks viiruk. Ladistab kõvasti ja ma jälgin huviga, kaua ta jaksab. Vahepeal juba ei näegi teda, aga siis kuskil pimedas ikka tukk hõõgub. Ent nüüd on ta vist ikka kustumas. Aga mul on nii hea olla… oii, ta ei kustunud ikka veel.

Bali viirukil on veider lõhn. Ainus kodulõhnastaja, mida ma kannatan… Ta on ühtaegu nii olemas, aga samas ka peaaegu, et aimatav. Ja kuskil mujal ei lõhna viiruk päris nii nagu siin, Balil. Uskumatu, et see viiruk selles vees ikka tossab. Eks see ole vihmade ja viiruki maa.

Ei ole vist rohkem loomingut soosivat keskkonda kui praegu ja siin. Isegi, kui oled kolme pojaga. Neist üks niheleb voodis ja käid teda aeg-ajalt kontrollimas. Mõttelõnga katkestades. Ja tuled siia õue, aga kõik saab jätkuda. Saan lõpuks kirjutada selles tohuvabohus. Tunnete seda ju isegi, et sõnad on kuidagi loomulikud ja mitte peas ristipulki läbi kalkuleeritud. Sest ega mul otseseselt midagi öelda polegi, vaatan, mis siit näppude alt tuleb.

Laste jaoks on Bali nagu suur mängumaa, iga nurga peal on mõni kujuke. Emme, guugelda, kes tema on! Kasuta ChatGPT-d! Võib-olla jalutangi ükspäev nende ja Chat GPT-ga mõnel meie külatänaval ja lasen siis AI-l meile jutustada. Ubudi ümbruses on veel tänavaid, kus saab lastega jalutada, näiteks Pejengis. Ubudis endas on ikka aina tihedam ja tihedam. Villad valguvad vaikselt sellest kunagisest riisipõllukülast aina rohkem välja. Lähemale kohalikele, kes on jätkuvalt väga armsad ja naeratavad. Eriti kui on olemas beebi!!! Oliveri “hello” saab ikka vahel harva tülpinud pilke ka, aga kui nurga tagant tulen välja mina, beebi kõhukotis, siis balilaste silmad löövad särama (ja vastupidi). Nii väga loodan, et nemad tunnetavad oma elus midagigi sellist, mida tuleb otsima siia turist. Aga vahest see ikka nii ka on.

Praegu käivad igatahes kohalikel suured ettevalmistused aasta üheks tähtsamaks sündmuseks, Nyepiks. See on Bali uus aasta ehk vaikuse päev. Ja mina just küsisin meid siin sõidutavalt ja meie külas elavalt sõbralt, kas talle ikka head uut aastat tohib soovida. “Jaa, head uut aastat!” vastas ta sõbralikult. Ja siis näitas templit, mida siin alles ees olevateks uusaasta pidustusteks ehitatakse. Sellised need balilased on, sõbralikud, tolereerivad, lihtsad. Nemad ei hakka turistiga vaidlema ja oma lugu isegi rääkima mitte. Noogutavad niisama ja ei teagi, mida nad päriselt mõtlevad… ja lõpuks, mis tähtsust sel ka on. Ega üks turist balilast ei veena, hinduism on selleks liiga võimas. Küll aga võib balilane turisti mõjutada ja küllap on seda ka teinud arvestades, kui paljud siia ikka ja jälle tagasi tulevad. Aga balilane ise seda kahtlemata teha ei püüa. Tema lihtsalt on.

Kui tuleb Nyepi, suletakse saarel isegi lennujaam 24ks tunniks. Tänavatel ei liiguta, tulesid ei süüdata (öösel on pimedus maal). Inimesed on kodudes vaikselt, vaatavad tagasi ja vaatavad endasse. Aga enne Nyepi on pidustused suured. Meilgi valmib juba siin ogoh-ogoh skulptuur deemonist. Bali inimestel on ilumeelt ja oskust näputööd teha, sest selle jaoks võetakse palju aega. Kui traditsioonid peetud, siis näputöö hävitatakse. Ogoh-ogoh skulptuurid pannakse ka põlema. Sest kõik on nagunii kaduv siin maailmas.

Maru pani täna õhtul jumalale oma tehtud kirja ja mõned läätsesupist alles jäänud kuivatatud läätsed selle peale. Ta oli näinud, kuidas tädi päeval ande maha paneb. Võib-olla loodab ta, et see on kadunud hommikuks… nagu kiri päkapikule. Aga ta peab pettuma…

Balilased jätavad iga päev loodusesse oma canang sari ehk väikseid ande. Iga päev teevad nad seda, aga mitte kunagi “ei käi jumal neid ära võtma”. Need lihtsalt jäävad sinna lebama kui ajapikku need looduseks saavad või siis ka ära koristatakse. Siis pidavat nad ütlema iseendale: “Aitäh, see oli antud.” Balil usutakse, et jumalad märkavad head mõtet kohe.

Vihm on lõppenud. Õues on endiselt leitsak, kuigi kottpime. Gekod laksutavad ühes ööputukatega. Ja viiruk põleski lõpuni.