Tagasi Balil

Palju on muutunud sellest ajast, kui ma esmakordselt Balil käisin. Näiteks on mul kolm last…

Kui aastaid tagasi oma esimese kodu remondi Kadriorus valmis sain, siis alles jäänud raha eest ostsin pileti Balile. See käis nii: võitlesin remondijärgse ummistusega pesuruumis. Arvasin, et töömehed paigaldasid trapi valesti, nutsin. Siis tuli toruabi ja ütles, et kaua seisnud vannitoa äravool on ehitussodi täis (see oli aastaid remondis juba enne minu ostu), puhastas selle. Nutsin uuesti ning tegin ühe luinaku. Unes nägin, et lähen reisile. Kuidagi eriti mõnus tunne oli. Ärkasin ja ostsin seepeale pileti Balile.

Ja kuigi ma plaanisin sinna esialgu minna üksi, siis nii see siiski ei läinud. Ja sellest sai veel palju toredam reis, kui olin lootnud. Bali jättis mulle kustutamatu mulje. Hinduismiga kaasneb müstika, mille nõiduses kogu see saar minu arust justkui on. Ja kaasnevad need helid ning jasmiini- ja viirukilõhn. Loodus on kohalike ehitatud templid omalt poolt ära kaunistanud ning kõik see kokku annab Balile unikaalsuse. Justkui see olekski mingi äravalitud koht maailmas. Maailma süda? Ma olen Balil kolmandat korda ning ma pean ütlema, et ma ei saa küllalt. Seekord ei pea ma aga muretsema, et mu hing ei ole veel Balile jõudnud, kuigi keha on juba mitmendat päeva. Ma jään siia pikemaks ajaks ning saan huviga hinge jõudmist kõrvalt jälgida.

Seekord tahan Balile kindlasti omalt poolt ka midagi anda. Mitte ainult võtta ja kogeda. Ma tahan koristada kodukülas prügi ning uurida ajakirjanikuna, mida ikkagi on võimalik lääne inimeste suure huvi laineharjal ära teha, et saar, mida imetletakse, ei mattuks prügisse. (Kõige parem vist on tegelikult Balile mitte minna?)

Prügi on kõikide tänapäeva inimeste probleem. Kui palju me seda toodame! Iga päev. Aasias hakkab see aga erakordselt silma, sest puudub korralik käitlemissüsteem. 23. detsembril suletakse ametlikult Bali suurim Suwung prügila, mis juba pikemat aega on piiranud jäätmete vastuvõttu. Uut samalaadset hiigelprügilat Balile ei avatagi. Edaspidi ei plaanita enam prügi segamini kokku kuhjata, vaid jäätmeid hakatakse sorteerima. Teoorias tuleb hakata orgaanikat kompostima, plasti/metalli/paberit ümber töötlema. Praktikas pole saar selleks kõigeks kaugeltki valmis ning kui prügi kuhugi ära anda ei ole, võib see veel enam sattuda tänavale ja ookeani.

Ehk siis, prügi kokku kogumisest pole ainuüksi mingit kasu, sest seda pole Bali saarel enam võimalik nii lihtsalt kuhugi ära viia. Peab arvestama, et iga ostetud pudel, pakend jõuab lihtsalt loodusesse. Ja samas ega Suwungi kokku kuhjamine polnud ka lahendus, kus kogu see tohutu plastik ei idane ega mädane. Vahepealne süsteemi ümberlülitus tõotab tulla kerge katastroofi-maiguga.

Turistina proovin ise Balit vähem koormata. Pidev keeldumine ühekordsest plastikust, vee taastäitmine (mis on Balil ju probleem, sest sa ei saa kunagi vee kvaliteedis päris kindel olla), keskkonnategevuste ja vabatahtlike rahaline toetamine, sõna “no plastic” levitamine. Viimane on tegelikult väga oluline, sest turism on kohalikele tähtis sissetulekuallikas. Ja visuaal on paljuski ka see, miks Balit armastatakse.

Kui Balile on mind vaja, küllap ma sinna siis ka pikemaks ajaks jään. Kui olen järjekordne turist, siis küllap ma sellest ise aru saan ja Balile iseendast puhkust annan. Sest turistitamist ma ka ei igatse, mul on sellest isu täis. Soovin hoopis leida oma paika, kogukonda, tunnet. Aga ülekõige soovin ka just isiklikku aega, mida väikeste lastega on mõistagi üsna vähe. Ja soovin oma lastele toredaid hetki sellel maailmareisil ning julgust kogeda, turvatsoonist välja astuda, uusi keeli katsetada. Sellised need soovid siia kirja said, ehk lähevad täide ka.