Elu karmaseaduse all

Meie templeid täis kodutänav.

Balilased usuvad, et halva teoga aktiveerub halb energia, mis avaldub mõne probleemina (haigused, konfliktid, loodusõnnetused, vaimne rahutus). See on karma ja dharma seadus, mis on üle igasugustest maisetest reeglitest või jõuorganitest.

Ma olen üllatunud, kuidas see kõik siin mõjub...

Rentisime mõneks päevaks ilusa kollase Vespa. Mõtlesin, et sellega on hea riisipõldude vahelt Ubudi poole sõita. Kasutasime Vespat aga kõigest kaks korda, sest peatänaval oli eriti tihe liiklus – Denpasari ja Ubudisse suundujad korraga. Ja riisipõldude tee oli katki, kivid pudedad. Oliver selgitas selle nii välja, et libises rolluga teelt maha ja riivas oma küljega korraks vastu müüri, hõõrudes õla kriimuliseks.

Pärast hakkasime vaatama, et rolleril olid ka mõned kriimud – huvitav, kas see läks ka vastu või olid need juba varem? Rendirollerid on siin kõik kriimulised ning enne rentimist me mingeid ülevaatusi ei teinud. Minu arust pole see siin kombeks ka.

Ühe korra käisime veel poes ja siis seisis Vespa kuni see ära viidi.

Mõni päev hiljem saatis rentija sõnumi küsimusega, kas me kriimustasime rollerit.

Minu enda üllatuseks oli mu esmane reaktsioon, et kas ma hakkan talle üldse vastama. Mitu päeva hiljem kirjutab mõne kriimu pärast, mille puhul keegi ei tea, kuidas need täpselt sinna tekkisid. Keegi ei kontrollinud ja noh... ega me ju mingit lepingut ka ei teinud.

Aga siis mõtlesin: kui nõme minust! Miks ma ei vasta? Mõtle, kui meie tegimegi kriimud ja nüüd istume nagu kuldid rukkis ja ootame, et "asi iseenesest ära kaoks".

Vastasin siis, et ei saa kindlad olla, et me kriime ei teinud. Ja küsisin, kas tema on kindel, et tegime. Ta teatas, et on, ja ütles, et hakkas just Vespat puhastama. Küsisin, kuidas me sellist asja siis lahendame. See oli rollerimehele isegi üllatav, sest tegelikult ei oodanudki ta midagi. Ta lihtsalt küsis, kas rolleriga juhtus midagi. Pakkusime talle kompensatsiooniks 20 eurot, mille üle oli ta väga rõõmus. Kokkuvõttes oli see summa meile tühine ja talle korralik kopsakas. Meile jäi hea tunne ning laenutaja küsis mitu korda, kas me oleme ikka rahul selle lahendusega. Sest tema oli.

Dharmaseadus töötas. Minule mõjus see kindlasti.

Sest vaid veidi varem oli olnud Oliveri sünnipäev ning meie kohalik Bali sõber – ütleme talle Wayan – oli viinud meid Yeh Pulu templisse. Kolasime 30-kraadises palavuses templipargis, kus kaljusse on raiutud reljeefid jahistseenide ja igapäevaelu kujutistega. Kõrval väikesed õõnsused meditatsiooniks. Ubudist veerandtunni sõidu kaugusel rohelises orus ei olnud ühtegi teist turisti.

Wayan rääkis, kuidas karma Bali ühiskonda reguleerib. Teol on tagajärg ning see mõjutab nii praeguse kui ka järgmise elu kvaliteeti. Hindud usuvad reinkarnatsiooni. Ta rääkis, kuidas kana söögiks hukates loetakse mantra, et aidata kanal reinkarneeruda järgmisesse astmesse – näiteks mõne suurema ja tugevama linnuna. Või võib-olla pardina, pakkus ta. Ta rääkis, et balilased usuvad karmasse ja seetõttu ollakse võõraste vastu lahke ja tervitav. Sest olenemata teise reaktsioonist, pead sa olema lahke. Seda sa teed iseendale.

Wayan ei ole Oliverist palju noorem – 40ndates, nagu me oma üllatuseks teada saime (pidasime teda 30ndates olevaks). Tema vanim laps on juba hilisteismeline.

Mis saab neist, kes teevad elus halba? küsis Oliver. Näiteks Putinist.

Naersime. Aga tegelikult? Võib-olla sünnib Putin lõpuks ümber tibupojana, kes vihmaveekanalisse kinni jääb? Aga minu arvates suudavad inimesed oma elu jooksul nii palju kurja teha, et ükski looma- või linnukeha küll sellist inimhinge pole ära teeninud.

Wayan ei öelnud muidugi midagi, sest balilastel ei ole kombeks teiste kohta halvasti rääkida. Seetõttu on ka raske teada, mida nad päriselt mõtlevad.

Tõsiasi on see, et ehkki tegemist on arengumaaga, kus käib palju jõukaid lääne turiste, on kuritegevus Balil suhteliselt madal. Eriti just raske kuritegevus, aga ka kohalike toime pandud pisikuriteod ei ole nii sagedased kui mõnes lääneriigis. Ometi elavad paljud inimesed siin tagasihoidlikult. Karma ehk dharmaseadus näib selles osas töötavat. Teol on tagajärg.

Hiljem istusime kohvikus ja rüüpasime külma jooki. Lapsed olid koolis, väike Levi meiega. Mõtlesin, et oma karma jalajälje puhta hoidmine on päriselt tähtis. See loob eelduse lahkuseks, teistega arvestamiseks, tänuks. Vahel kipume meie liiga kergekäeliselt eeldama, et inimesed on pahatahtlikud või raha peal väljas. Võib-olla oleme ise läänes rikutud…

Yeh Pulu templi piirkonnal on aga veel üks, maisem lugu. See kant oli kunagi üks Bali poliitilisi keskusi.

Enne hollandlaste vallutusi elas Balil mitu kuningat. Saar oli sajandeid jagatud hindu kuningriikideks, mida juhtisid kohalikud dünastiad. 19. sajandi lõpus oli umbes kaheksa suuremat kuningriiki. Nad rivaalitsesid, aga tegid ka koostööd.

Meie lähedal asuv Bedulu oli varakeskajal Bali üks olulisemaid keskusi, võimalik, et isegi pealinn. Hiljem kuulus Bedulu koos Ubudi ja Pejengiga Gianyar’i kuningriigi alla.

Gianyari kuningas ei sooritanud hollandlaste tulekul enesetappu (puputan’i), vaid valis allumise ja nii nõustus Hollandi protektoraadiga. Seetõttu Gianyari dünastia ei hävinud – jäi formaalselt võimule, kuigi tegelikult kaotas kuningriik suveräänsuse.

Kohalik aristokraatia säilis ning aitas kaasa Ubudi kujunemisele kultuurikeskuseks. Ka Holland nägi saarel kultuurilist väärtust, mida soovis pigem säilitada kui hävitada. Gianyari kuningliku dünastia järeltulijad elavad Balil tänaseni ja on rituaalides kesksel kohal.