Kõik muutub kiiresti… Huvitav, mis mõttega ma seda teksti nädala pärast loen?
Praegu, 16. märtsi õhtupoolikul on igatahes elu järgmine…*
13. märtsil ehk reedel käisin veel Tallinnas, oma autoga ja kohtusin kokku kolme inimesega. Küll aga külastasin ka teel asuvat tanklat, mis oli rahvast pungil. Inimesed tahtsid kabanossi ja kohvi, nagu tavaliselt. Seal polnud üldse aru saada, et midagi oleks teisiti, kuigi öösel oli välja kuulutatud juba eriolukord. Kuulasin autoraadiost pressikonverentsi ja hakkasin esimest korda muretsema. Kõik tundus äkki ohtlik. Tallinn tundus väga ohtlik koht, kuhu mina nüüd poolel teel olin. Vahelduseks koroonauudistele, mida kõik raadiokanalid täis oli, mängisin autoraadiost muusikat. Kõik tundus hetkeks jälle tavaline...
Käisin juuksuris, kus peale minu kedagi polnud. Juuksur rääkis oma lähisugulastest Saaremaal, kes juba viirusega on. Tundsin nüüd, et viirusest saabki päriselt minu reaalsus. Enam ei ole see kauge Hiina või Itaalia mure. Edasi hakkasin kohtumisi järjest ära jätma. Sõbranna sünnipäev, vanemate külastamine… Kuna suur hulk ajakirjanikke on juba varasemast karantiinis, siis neid nagunii näha ei saanud. Tõttöelda sõitsin juba keskpäeval Tartu tagasi. Olin segaduses, et mida ma üldse teha tohin... sellepärast ei teinud ma mitte midagi.
Tegelikult! Tartus käisin kaubanduskeskuses. Varem olin naernud ostuhulluse üle, aga nüüd tundus täiesti loogiline käia poes nii harva kui võimalik ja osta seetõttu suurem kogus korraga ette.
Ostukeskuses oli jälle kõik täiesti tavaline. Jällegi, nagu paralleelreaalsus võrreldes sellega, millest pasundas terve tee autoraadio. Kohvimüüja valmistas lattet. HjaMis prooviti riideid. Toidupoe riiulid olid kaupa täis ja parkla oli autosid täis. Nägin üht armsat vanemad paarikest ja läksin neist kaarega mööda. Ainult apteegis oli paar artiklit läbi müüdud.
Koju jõudes otsustasime perega, et kuna meil on võimalik, siis jääme karantiini, ehkki oleme (vist?) terved. See tähendab, et me ei kohtu lähiajal kellegagi, kui pole just väga vaja. Mina olen vanemapuhkusel ja Oliver õpib ning teeb oma projekte läbi veebi.
Me ei karda saada koroonanakkust. See tundub olevat üsna paratamatu, kui soovime oma rännumeheelustiili lähiaastail jätkata. Küll aga ei taha me mitte kuidagi ohustada ühegi riskigrupis oleva inimese elu. Tundub ka igati loogiline aidata kaasa sellele, et meie meditsiinisüsteem üle ei kuumeneks. Kui Eestis on paarsada intensiivravikohta ja haiglaravi läheb vaja 10% nakatunutest, siis paartuhat haiget ei tundunud juba esimestel päevadel mingi utoopia. Kusjuures Oliver leidis ühe andmeanalüütiku arvutused, et ametlikud diagnoosid tuleb korrutada kaheksaga, et teada saada haigete umbkaudne hulk. Kuna kõiki haigeid enam ei testita, siis jääb ju nagunii üle vaid ennustada.
Õues muidugi käisime ja käime edasi, Maruga jalutamas näiteks. Või autoga looduses! Õnneks on ilmad olnud eriliselt päikselised. Looduses olles pole ühtegi muret.
Suhtleme videosilla vahendusel pere ja sõpradega. Kokku tunde kõneaega inimestega, kellega pidevalt kohtumisi edasi lükkad, sest “kõigil on nii kiire”. Nüüd istusime maha ja lobisesime. Ja igasugu nalju koroona teemal lendas ka. Huumor aitab ka tervena hoida!
Ühesõnaga proovime oma ellu nii palju rahu tuua, kui võimalik.
Pühapäeval hakkasime lähemalt uurima, mis toimub Suurbritannias, kus kõik koolid on lahti ja elu näib käivat. Muutunud pole nagu midagi. Boris Johnson on nimelt teatanud, et ees ootab lähiaja suurim meditsiinisüsteemikriis ning paljude armsate lähedastega tuleb jätta hüvasti, kuid elukorralduses seal muutuseid ei tehta (nüüd vist suure mangumise peale keelati küll massikohtumised). See tundus meile utoopiline… Ebainimlik. Miks ometi?
Nimelt loodavad britid, et kui inimesed võimalikult kiiresti koroonaviiruse läbi põevad, siis tekib rahvastikul piisav immuunsus, et selline viiruse vohamine ei jätku. Nii enesekindel samm arvestades, et kaalul on inimelud ja viirus on tundmatu, mõtlesime…
Täna ehk esmaspäeval Maruga jalutamas käies hakkas see mõte tunduma juba natukene loogilisem. Milline oli Tartu pilt? Inimesi liigub ja palju. Mitmed kohvikud on avatud. Tõsi, kliente on vähe, aga on! Parfüümipood, kodumasinad, võtmemeister, riided… palun, avatud, saab! Bussides sõitsid valdavalt pensionärid (ehk kõige ohustatum grupp). Ühe kooli staadionil mängisid lapsed jalkat… Tartu oli küll tühjem, kuid tänavapilt ikkagi liikuv. Kõik tundus täitsa tavaline: Terevisioonis arvustati ajalehti ja lauldi. Aga meie passime toas ja sõpru külla ei luba. Kas me oleme liiga ekstreemsed, küsisime endalt. Me ju pole haiged (enda teada). On siis eriolukord või ei ole?
Me üritaks nagu võita viirust millegi Hiina ülirange keelurežiimi ja Suurbritannia vabaduse vahelisega. Hiina karantiiniks me valmis pole, Suurbritannia vabaduseks ka mitte. Mis meie strateegia on? Mida me teeme?
Hakkasime mängima mõttega, et mis oleks, kui kaitsta ohustatud gruppi ja lasta samal ajal ülejäänutel (peaaegu) tavapärast elu edasi elada? Kas see ei oleks võimalik?
Ega kuude kaupa nõnda pereringis elada ilmselt saa. 14 päeva, vabalt, aga sealt edasi ilmselt nakatunute arv ikkag suureneb, nagu ka tõenäosus ise haigestuda.
Mikrobioloog Irja Lutsar teeb inimeste teavitamisel väga tänuväärset tööd. Tema artiklist lugesime, et 1) surmajuhtude vältimisel on edukamad need riigid, mis suudavad haiguse vanemast populatsioonist eemale hoida intensiivse testimise ja nakatunute eraldamisega; 2) õhuvoos ja pindadel püsib viirus, mida õnnestus ka välja kasvatada, 48-72 tundi (ehk siis poes käies võib ju viiruse saada ka pinnalt ja mitte ainult inimeselt, kes peab su peale aevastama); 3) viirus on nakkav isegi enne sümptomite teket ja mitu päeva pärast "tervenemist"; 4) nakatumise kõrgpunkt ei tundu käes olevat üheski Euroopa riigis, vaatamata sellele, et Itaalia puhang on kestnud kolm nädalat. Ning 5) olukord võib kesta kuid: Hiinas on puhang kestnud alates detsembrist 2019. SARS kestis novembrist maini, enne kui viirus lõplikult kadus (7 kuud).
Lutsar ütleb: me peame õppima selle viirusega elama nii, et selle tehtud kahju meile võimalikult väike oleks.
Panna kuudeks majandus täielikult seisma ja elada vaid kodus… see pole küll täiesti võimatu (jah, tundsin end jõmpsikana, kui lugesin Facebookist postitust, kuidas meie esiisad läksid sõtta ja Siberisse, aga meil on ainult üks ülesanne: istuda kodus diivanil), aga peaaegu võimatu. Inimloomusele, eriti tänapäeva inimloomusele, on see väga suur väljakutse. Vaatasin hea kolleegi Kristjani Pealtnägija lugu 14-päevase karantiini raskustest ja see oli siiras, ehe, enesekriitiline ja irooniline. Üksindus. "Külmutatud juurvilju ei tulnudki kulleriga…" Veelkord üksindus. Iseenda mõttemaailm. Oskamatus olla. Võib-olla me ei saagi üksi iseendaga hakkama?
Võtmeküsimus Lutsari sõnul on seega, kuidas hoida vanemaid, kes viirust raskelt põevad. Teen siit vägivaldse tuletuse ja ütlen, et ehk pole siis kõige olulisem see, et ma ise kindlasti terveks jääks? Samas pole kindel, milliseid tüsistusi viirus võib tekitada ning kas immuunsus on läbi põdemisel ikkagi garanteeritud…
Kui millegi eest olla tänulik, siis selle, et see viirus säästab lapsi. Itaalias on haigestunud laste protsent 0,5. See teadmine laseb veidigi rahulik olla. Tänutundega vaadata, kuidas Maru minu kõrval esimesi samme teeb. Ma pole kedagi nii palju armastanud kui teda.
Jah, kriis on käes, aga kriisidel on tavaks raputada mugavustsooni kukkunud inimesi ja õpetada meile teadlikkust. Pärast kriise märgatakse mingeid kahjulikke mustreid, mida muutma asutakse. Murtakse müüte, milles muidu liiga mugav elada on. Huvitav, millised need on? Milline on maailm aasta pärast? Loodan, et see kriis on meile vaid hea õpetaja ja aitab meid lähemale iseenda südamele, millest me ehk olemegi veidi kaugemale jäänud.
Soovin maailmale vaimset ja füüsilist tervist. Armastust iseenda vastu ja rahu.
*PS! Ei peagi ootama nädalat, et seda teksti täiesti teise pilguga lugeda. Helsingin Sanomat kirjutab, kuidas Itaalias ja Hollandis tõuseb intensiivravil viibivate keskealiste hulk. Väheste vaeguste tõttu end nädalapäevade jagu kodus ravinud noorte täiskasvanute seisund on halvenenud, muutnud kriitiliseks ja nad on pöördunud haiglasse. Suurbritannia tegevus tundub jälle ulmelise inimkatsena ja karantiin jälle ainuõige lahendus...
*PS! PS! Saime kaks minutit tagasi teadlaselt kirja, kes kiidab väga Inglismaa lahendust. Võib-olla siiski...
Seni on kõik meil ikkagi väga ja väga hästi! Olen tänulik.
Seejärel veel palju mänge.
