• Tiina Kaukvere

Pojale

Nüüd, kus Sinu seiklus minuga on algamas, kirjutan siia oma südame kergendamiseks mõned read...


Fotod: Rene Türk/fotostuudio Lumiere. Kirjutan oma kogemusest all veidi rohkem.

Sina oled minu õpetaja. Tahan ma seda, või mõni hetk ka ei taha... Sa oled. See on Sulle samavõrd suur väljakutse nagu mulle Sinu õpilaseks olemine. Ma ei ole "valmis", aga ma õpin ja arenen koos Sinuga. Ma olen valmis õppima.



Mul on need nähtavad armid ja mõned hingearmid veel. Sina aga oled puhas leht. Ma olen tundnud suurt vastutusekoormat hoida oma taaka Sinust eemal. Varasem kogemus aga on näidanud, et see ei õnnestu. Olen tundnud end süüdi. Olen ise süüdistanud oma vanemaid selles, et nende taak pole minust eemale jäänud. Siis olen taibanud, et see tähendabki õpetaja ja õpilase suhet. See taak on osa sellest. Ma ei suuda pakkuda täiuslikkust, aga kui ma pakun oma ebatäiuslikkust suures armastuses, siis tagan Sulle arenguvõimaluse. See mõte lohutab mind.



Väga sageli tunnen end veel ise lapsena. Samas tean, et raske saab olema pidada Sind endaga "samaväärseks". See tähendab, et saab olema hetki, kus ma vaatan Sind kui rumalamat või saamatumat. Ehkki ma kõigest südamest tahaksin Sind pidada oma sõbraks ja partneriks. Loodan, et andestad need hetked, sest ülekõige tunnen suurt aukartust Sinu puhtuse ja emarolli täitmise üle. Nendes hetkedes on kindlasti suurem süüdistus iseendale kui Sinu teole, mis kõige tõenäolisemalt on lihtsalt üks isetu akt väljendamaks emotsiooni, mis muul moel välja tulla ei oska. Ah kui tore, et Sa sünnid julgusega oma emotsioone väljendada nende allasurumise asemel.



Kui ma Sulle põhjustan valu sellega, et keeldun millestki, mis Sind ju ühe liigutusega õnnelikuks teeks, siis tean, et mul on ka väga valus. See on minu õppetund niisamuti, aga paljud õppetunnid on vältimatult vajalikud. Selleks, et me õpiks hindama hetke, elu, oma lähedasi. Ma ei tea, miks peab olema nii, et valu käib nende õppetundide juurde. Nagu Sinu ilmale toomise juurdegi.



Lisaks sellele, et ma olen Sinu ema, olen ma ka naine, inimene, hing. Nagu Sina oled mees ja inimhing lisaks minu pojaks olemisele. Ma loodan, et meil on oskust ja aega üksteist päriselt tundma õppida ja mitte jääda kinni rollidesse.


Fotograaf Rene Türk


Kuna mul on nii vedanud, et Rene on minu sõber, siis pildistas ta mind ka esimest last kandes. Toona oligi see vist rohkem Rene initsiatiiv, sest mina ei teadnud midagi emadusest ega selle jäädvustuse olulisusest. Ma elasin kui hobuse unenäos, et kohe-kohe on midagi suurt ja elumuutvat juhtumas, aga mis see täpselt on, ei oska ette ka kujutada. Nagu reis Kuule!


Nüüd tegin pildistamisettepaneku ise.


Kui igapäevaselt kõike jäädvustada, siis on see paratamatult devalveerinud ka fotode väärtust. Foto mistahes sündmusest ei ole enam nii märkimisväärne ja ilmtingimata liigutav. Fotosid on nii palju, et vahel ununeb isegi, miks ja kellele ma neid teen. Kõige vaatamiseni nagunii ei jõua... Ometi näeme paljusid suursündmusi oma elus läbi kaamerasilma, justkui oleks hetke jäädvustamine olulisem sündmusest endast.


Kogemus Renega on teistsugune, seekord minu jaoks eriti. Läksin tema juurde stuudiosse ühel argisel õhtupoolikul, õues oli juba hämar. Renele meeldib valgusega katsetada, ta palus, et tuleksin hämaras. Algul oli kaamera ees ebamugav, nagu ikka. Kentsakas tunne. Kuidas olla? On see loomulik? Milleks üldse end nõnda näidata? Liigne edevus, mida ise vahel teistele ette heidan? Tagasihoidlikkus on ju voorus?


Siis hakkas juhtuma...


Mida rohkem end pildistada lasin, seda vabamalt tundsin. Ununes stuudio, vahel ununes isegi Rene. Hakkasin mõtlema sellele, et kaks aastat tagasi oli siin hoopis teisiti. Mul oli peal tugev meigikiht, ma sain kaamera ees veel vähem aru, mida ma teen. Just täpselt nagu esimest last oodates. Nüüd olin kodus kiiresti pesus käinud ja ripsmed ära värvinud. Juuksurisse polnud ega pole siiani ka ammu jõudnud. Ometi tundsin end enesekindlamalt! Vabamalt! Tundsin end rohkem endana. Rõõmustasin, et nii tundmiseks polnud mul butafooriat vaja. Midagi oli minus muutunud nende kahe aastaga.


Et pildistamine on aega ja pühendumist nõudev, lubas see veelgi kaevuda hetke sisse. Mõtlesin, mis on kahe aastaga ka Rene elus muutunud. Ja mõtlesin palju sellele rasedusele: ma olen nüüd lõpuks ikkagi siin stuudios, kõige kiuste! Huvitav, mis kõik võiks veel kahe aasta pärast olla, kui praegu on nii teine tunne samas stuudios, samal sessioonil, sama inimesega.


Iseenda tegevuse mõtestamine on kohutavalt keeruliseks muutunud. Näen sellega ise igapäevaselt kurja vaeva. Aga kui millelegi jäägitult pühenduda, siis viib see kohtadesse ja kogemusteni, mis annavad elule väärtuse. See võtab elu autopiloodilt ja annab Sinu kätesse tagasi.


Soovin kõigile mõtestatud kogemusi.

1,745 views0 comments

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com