Kogu elu proovid midagi kontrollida või kontrolli alla saada – karjääri, finantse, elurütmi, tulevikku, teiste arvamust –, aga kõige ilusam asi sünnib sel hetkel, kui kontroll on käest antud.
23. detsembril sündis meie Maru.
Kui ma last ootasin, siis tavatses ema telefonikõnet alustada küsimusega, kas kõik on kontrolli all. Vastasin, et mina ei kontrolli suurt midagi. Nii väga kui ma ka tahtsin, ei saanud mina kontrollida, kas Maru saab endale viis sõrme ja viis varvast. Pidin usaldama oma keha, loodust. Ei saanud valida päeva, mil Maru sünnib ja kaua kõik kestab. Ei saanud kontrollida, kas keha ikka teab, mida peab tegema. Pidin usaldama ja keha teadis, palju paremini kui mõistus.
Selles, et keha teab, on raske veenda mõistust, mis kõike kontrollida püüab. Võimas on kogeda, mida keha suudab, kui inimene võimaluse annab. Kui mõistus korrutab aina, et jõud on otsas, siis kehas on tegelikult jaksu nii palju, et mõistusega seda raske ette kujutada on. Aga kontrollist loobumine ja usaldamine on ikkagi raske. Isegi peale lapse sündi, kui keha on end nii võimsalt tõestanud.
Tänan kogu südamest Tartu Ülikooli kliinikumi personali, kõik tänusõnad ei suuda väljendada seda, mida südames tunnen. Ämmaemandad näevad inimest kogemas ühte suurimat füüsilist valu? Valu ees on kõik võrdsed. Ämmaemandad näevad midagi, mis mulle tundub siin elus üha rohkem peidetud saab: ehedust, animaalsust, tooreid instinkte.
Kaks siidpehmet käekest
ja süütut särasilma,
üks väike süda,
mis ei tunne kurja ilma…
Jäi kitsaks all südame,
valuga koos tuli ilmale
väike-väike inime.*
*Read Tartu Ülikooli kliinikumi vastsündinu kaardilt. Kes on nende autor?