Worldschooling ja lastega reisimine

Ilmselgelt pole need kaks asja kõigile ning kogu maagia eelduseks on oskus kergelt kaoses elamist natukenegi nautida. Meil käib ka kõik tihti üles-alla, aga üldjoontes oleme ränduripere tüüpi.

Paar päeva on Balil pidevalt sadanud nii, et sajuhoogudega kaasneb ka tugev tuul ning madalamates rannapiirkonades kerged üleujutused. Meie džunglitee on väga libe. Seega pidin täna koolis käima autojuhiga, mis siinmail ei ole kuigi kallis samas. Võtta tass kohvi, näha teisi vanemaid ning tunnetada korrakski melu... see on nii väärtuslik, kui oled päev läbi beebiga.

Esmaspäeval me kooli ei pääsenudki, sest pidime Denpasaris viisat pikendamas käima. Kilomeetrite poolest lühike reis võib siin liikluskaose tõttu võtta tunde. Seetõttu ongi mul tunne, et Bali on ilmatu suur, sest ühest punktist teise jõudmiseks kulub nii kohutavalt palju aega. Panna sinna valemisse veel lapsed… jah, nad peavad koos meiega liikluses “kannatama”.

Väike vihmane male Denpasari kohvikus peale passijärjekorda. Tuleb ka sealt kont hambusse leida. Mõnikord on see ikka väga raske. Teinekord on male...

Ja ka meie Oliveriga reisime koos lastega hoopis teisiti kui üksi/kahekesi ning paljud asjad, mida me meeleldi külastaks, jäävad ka täitsa ära. Paindlikkus on võtmesõna. Ja oskus käega lüüa. Ja samas koguaeg toimub midagi. Alatasa. Rahulikke hetki on loetud hulk ja nende eest oskame tänulikud olla.

See on osa reisist, aga ka osa vanemlusest. On osa worldschoolingust, mis piltide järgi võib tunduda üks kestev idüll. Osalt ta seda ongi, aga vaja on oskust mäe taha näha, vaja on oskust elada rutiinist väljas ning samuti, olla oma perega pidevalt nägupidi koos. Ma pole vist kunagi kellegi teisega nii palju koos olnud kui Oliveriga. Päevad, mil me oleme lahus olnud alates esimese lapse saamisest, on olnud haruldased. Me oleme koos ja samas ei ole me kunagi kahekesi. See harjumine on raske ning igatsus kahekesi olemise järele on suur isegi siis, kui oleme iga päev koos. Aga see on nii paljudel väikelaste vanematel, olgu nad kustahes maailma otsas. Kui ei ole just kingitud eriti pühendunud tugigruppi pere ümber. Paljudel seda tänapäeva vist siiski ei ole, sest vanem põlvkond on tööl.

Põhjus, miks meie oleme oma perekonnaga väga palju harjunud koos olema, seisnebki selles. Varem ei olnud valikut, tuli harjuda. Kõik need suured haiguspuhangud Eesti lasteaedades, mis kogu pere jalust niidavad… ka sellega tuli harjuda. See, et vanaemad-vanaisad on kaugel, tuli harjuda. Selle harjumuse kingituseks on olnud elastsus ning kohanemine. Me ei võitle enam selle vastu, vaid see on meid viinud järgmisele tasandile. Et oleme harjunud manageerima ja koos olema, saame rohkem ka koos ette võtta.

Aastaid tagasi hakkasime sügiseti Eestist ära käima, sest Marul diagnoositi lasteastma. Viirushaigustega olime nagunii pidevalt pead-jalad koos, aga veel ka haiged. Mõnigi kord käis kiirabi või käisime ise EMO-s adrenaliini hingamas. See oli palju raskem kui rännata teise kultuuri. Aga muidugi, kui oled pikalt ära, hakkad igatsema turvatunnet ja rutiini, mida pakub elu Eestis, mida pakub lasteaed. Aga siis tuleb meelde, et sellega käivad kaasas viirushaigused. Päevad läbi lastega tegelemisest on väsitavam vaid päevad läbi haigete lastega tegelemine.

Kohtasin täna koolis viie lapse ema, kes elab kolmandat aastat Balil (viies laps sündis siin). Mees ei olnud nõus siia kolima, aga lubas vähemalt naisel lastega seda teha. Läänemaalimast pärit pere. Kui sa oled juba viie lapse (sisuliselt) üksikema, siis mõnes mõttes oled endale selle “karjääri” valinud. Miks siis mitte kolida kalli Euroopa asemel kohta, kus on värve, soojust, kultuuri ning… see kõik on taskukohane.

Sotsiaalmeedias on palju worldschooling HUBe, kus jagatakse kogemusi. Ka muresid. Igas riigis pole isegi lubatud lapsi koolist ära võtta. Siis mahkerdatakse sissekirjutusega ja tehakse muid veidrusi. Suurem osa maailmakoolitajatest on elu jaganud nii, et lapsed on koduõppel ning seltsivad ja suhtlevad selle kõrvalt kas lastelaagrites või samasugustes koolides nagu on Bali Wood School. Koju minnes tuleb lihtsalt veel mõnda aega "tavalisi" koolitükke teha.

Meie kooli klassiruum.

Niisiis on see kõik eraldi koormus ka lapsele, aga kui tüübilt sobib, ei pea see olema “suurem töö” kui pimedatel talvekuudel kirjutuslaua taga istumine. Ja baastaset saab ka metsakoolist. Lukas õpib hetkel numbreid lugema ja kirjutama. Küll on see kõik inglise keeles.

Rehkendusi tehakse palju ja korraga.

Usaldan pikalt tegutsenud ja palju kogemusi pakkunud rändurite koole rohkem kui ajutisi hube. Nende kohta on ka rohkem kriitikat sotsiaalmeedias. Kuskil pole värsket vett, siis pole internetti, siis ei saanud süüa jne. Maailmareisil peab olema kõigeks valmis ja oskust kiiresti omal jõul probleem ära lahendad. Keegi sinu eest seda ei tee. Ja sinu vastutusel on ka lapsed. Endal ei pruugi kõht tühigi olla, aga keedad ikka makaroni-piimasuppi, kui veab ja leiad normaalset piima kandist, kus iganes sa ka pole.

Kokkuvõttes on see kõik neid pingutusi väärt, sest jääb IGAVESTI meelde. Meelde jäävad just need hetked koos lastega. Avastused. Eile vaatasime pilte Austraaliast, kust olime kõigest üks kuu tagasi… Ja igatsesime! Juba!

Küll tuleb aeg kõigeks muuks. Loodan, et meile on palju hetki veel kingitud. Olen nende eest väga tänulik. Olen õnnelik, et mul on võimalus ja oskus lastele maailma näidata.