Väikesed Valencia metsakooli kasvandikud

Ühes Hispaania suurlinnas, vaid veidi eemal tohututest liiklussõlmedest tegutseb sügiseste puude vahel kamp jõmme. Nad puurivad parajasti naaskliga puuplaati auke, et valmistada ise mäng röövikust vilja söömas. Siis viskavad nad lehti õhku. Või ehitavad onni. Või teevad tõkkejooksu. Sageli nad istuvad ringis ning loevad raamatut. Need on Valencia Forest Schooli kasvandikud. Nende klassiruum asub siinsamas äärelinna pargis, kus veedetakse korralik kuuetunnine tegutsemist täis päev. Ja nii viis päeva nädalas. Iga hommikul seatakse puude vahele värvilised lipukesed ja mõni telgimoodi katusealune. Ja igal pärastlõunal korjatakse laager jälle kokku. Aga palju polegi vaja, sest kõige ägedamaks klassiruumiks on park ise.

Oleme rõõmsad, et see kamp võttis ka Maru ja Lukase enda sekka ja nagu arvata oligi, sulandus iseäranis 6-aastane Maru sinna nii, nagu olekski ta selles eelkoolis üles kasvanud. Vahel jäi see teistele lausa märkamatuks, et omavahel päris ühist keelt ei räägita (Valencia metsakool on hispaania- ja inglisekeelne). Aga muidu jutukale Marule muidugi mitte. Igal õhtul ütleb ta mulle, et palun õpeta mulle inglise ja hispaania keel juba selgeks. Siis on kõik veelgi ägedam. Ütlen, et peagi õpetad sina hoopis mind.

Metsakool on nagu iga teine, siin on distsipliini, rutiini, kokkulepped, mille raamides saab vabadustunne lastel kõige paremini ja kindlamalt kanalduda… Aga kogu päev veedetakse ainult õues. Päevakava on kindel, asjadel algus ja lõpp. Ning igaks päevaks on õpetajatel lastele mõni projekt. Värvida saab nii, et midagi ei jää ümbert värvimata. Ja põlved on kindla peale mudased.

Igal hommikul viivad vanemad oma mudilased pargi kohtumispunkti. Tuleb olla täpne. Sest väiksed võtavad siis ritta ja lähevad hanerivis metsa oma asja toimetama. Neid saadavad õpetajad, suuri plastkaste ratastel sabas vedades. Seal on kõik vajalik päevaks olemas.

Maru läheb iga päev nagu vana kala. Lukas ei taha minna, pelgab… Maru annab käe, tule väike vend, tule ikka. Ja õpetajad kutsuvad ka. Lukas läheb, sest vanemaid laste radadele kaasa ei võeta. Siis tahavad kõik neid kaasa ja tekib suur sagimine ja ärevus. Lapsed teavad, et nüüd algab nende päev. Ja see ongi nagu nende oma maailm, kuhu vanemad helikopterdama ei pääse.

Vanemad jäävad hommikusesse parki hoopis korraks omavahel jutustama. Vaatavad loodust, hingavad õhku, märkavad veelinde. Ja siis saavad juba oma närvilisse maailma sukelduda.

Peale kuut tundi tihedat toimetamist ootavad vanemad sama hanerivi samas kohas. Teadmata ülitäpselt, kus selles pargis täna maad songiti või teatevõistlust peeti. Nad tulevad kaugelt tatsudes, viisakas rivis ning jooksevad siis sülle.

Aga terve päeva jooksul saame spetsiaalsesse äppi mõned pildid neist toimetamistest. Ja kadedaks teeb see kõik küll. Kord liimitakse puutükile kive, siis ehitatakse bambuslossi, tehakse veinikorgist kuuseehteid. Ja kogu päev toimub ainult õues! Ka siesta, mille käigus pikutatakse umbes pool tundi lageda taeva all. Sest Hispaanias ju saab seda ometigi teha ka detsembris! Õues ollakse iga ilmaga, kui ei ole just ekstreemsusi. Aga enamasti ju ei olegi selle pärast vaja muretseda. Ja kool saadab ka täpse juhendi, millise ilma korral mida selga peab panema. Meie põhjast tulnud lastele pole muidugi ilm mingi probleem ning nad on alati esimsed, kes endalt vammuse seljast kraabivad. Vähemalt Maru sõnul.

Õpetajad ise on õues õppimise fännid. Paljud neist on ülikoolides eraldi forestschooli meetodeid õppinud. Ja igatsus veeta õues võimalikult palju loomingulist aega tuleb oma lapsepõlvest. “Kasvasin õues mängides üles, valmistades vibusid ja nooli okstest, vilepille lehtedest, ajades taga sisalikke ja salamandreid. Sellest ajast olen teadlik, et füüsiline ja mentaalne heaolu on seotud kõige otsesemalt sellega, kas oled loodusega kontaktis,” ütleb näiteks Lukase ja Maru õpetaja, kes on meesterahvas. Ei tahaks sellel detailil ju eraldi peatuda, kuid meesõpetaja on Marul olnud vaid ühe korra Tartu rahvusvahelises lasteaias (andis kehalist tundi). Kuna enamasti tegelevad lastega pigem naiskollektiivid (sest naised ongi ju suurepärased), siis on värskendav, et Valencia kambas on ka mehi. Kui Oliver meie Eesti lasteaeda mängutuppa jõuab, siis tahavad poisid tema otsas ronida, mürada. Ja õpetajad nendivad, et mõnikord on remondimees ainus meessoost inimene, keda lapsed majas näevad.

Veidi kentsakas on, et palju soojemas Hispaanias tegutsev metsakool on inspiratsiooni saanud põhjamaisest Norrast, kus hinnatakse seda, et laps veedaks palju aega õues. Palju lihtsam oleks ju soojemas kliimas aastaringselt õues toimetada. Aga ei, Hispaanias on koolid ja lasteaiad võrdlemisi tubased. Mänguväljakud betooni täis.

90ndatel avastasid metsakooli ka britid ning 2011 aastaks lood British Associaton of Forest Schools. Valencia metsakool jälgib kuut printsiipi, mis on pärit brittidelt (minu tõlge on veidi puine).

1. Järjepidevuse printsiip. Metsakool tähendab pidevat õppetööd looduses,  mitte lihtsalt aegajalt looduse külastamist.

2. Looduse printsiip. Tegevus toimub metsas või pargis, kus keskkond toetab õppimist naturaalses maailmas.

3. Riskide printsiip. Lubatud on turvalises keskkonnas arendavad katsetused, riskimine.

4. Holistilise õppimise printsiip. Kooli eesmärk on soodustada terviklikku arengut ja enesekindluse, iseseisvuse, loovuse kujunemist.

5. Juhtimise printsiip. Lapsi õpetavad kvalifitseeritud õpetajad, kes täiendavad end pidevalt.

6. Kogukonna printsiip. Kooli soov on luua arengut ja õppimist toetav kogukond.

Kooli põhimõtetega on raske mitte nõustuda. Näiteks hinnatakse teistega arvestavat ja segamatut vabamängu. Kõige lihtsam on lapsel õppida maailma kohta läbi avastamisrõõmu/mängu. Protsess on olulisem kui tulemus. Austame iga osaleja loomilikku rütmi. Vabadus valida, kuidas töötada (üksi, rühmas, aktiivselt, passiivselt). Kool ei anna vastuseid, vaid juhendab otsingutel. Maksimaalse saavutamine minimaalsete ressursidega. Keskendutakse sellele, mida saab teha, mitte sellele, mida ei saa. Kõige olulisem alusväärtus on austus. Koolil on põhimõte, et ei ole halba ilma, on halb varustus.

Kuigi kooli üks loojatest Laura Martin sirgus ise betoonseinte vahel ja linnamüras, ütleb ta, et tema kõige paremad mälestused lapsepõlvest olid looduses. Pärast Inglismaal veedetud kümnendit ning tööd erivajadustega lastega mõistis ta, et haridus ei pea olema selline, nagu ta seni on kogenud. Valenciasse naastes otustas ta ise tuua muutuse, mildest sündis Bosque Escuela La Tribu, milles kasvas välja Valencia metsakool. “Lapsed ei vaja maailma vallutamiseks rohkem asfalti, vaid rohkiem metsa, kus nad õpivad olema vabad, julged ja nemad ise,” ütleb Martin.

“Loodus on mulle õpetanud rohkem kui ükski klassiruum - seal õppisin eksima, uuesti alustama ja lõpuks leidma oma koha maailmas,” sõnab teine kooli alusepanija Alison White.

Minu kogemus on väga sarnane. Olen ise kasvanud maal ning olnud väga suur isemängija, looduses eksleja. Mets oli kõige põnevam koht minu lapsepõlves. Ma ei mäleta, et oleksin eriliselt igavlenud. Eks vahel harva ikka. Ma mängisin üksinda valjult, laulsin ning tundsin end väga vabalt. Kõige ilusamad mälestused lapsepõlvest pärinevad mul oma kodu kõrvalt metsast. Eriti tore oli see, et minu sünnipäev on 2. juunil, mil mets ehib end alati väga eriliselt. On piibelehtede aeg. Ja ma olen kogu elu väga suur lillede korjaja olnud. Niimoodi metsa vahel kulgemine oli kindlasti üheks minu mugavustsooniks, aga see mugavustsoon oli arendav. Mitte kunagi hiljem elus pole ma enam kogenud arendavat mugavustsooni. Ja sageli olen igatsenud seda uuesti leida.

Eks see igatsus on mind viinud tagasi ka Hiiumaale, kus soovin sellist avastamiskogemust ka oma lastele pakkuda. Aga ma ei tea, kas tuleb välja. Ma loodan. Tean, et see eeldab veidi vabaks laskmist ka, lapse usaldamist, et tal on hästi kui ta nokitseb üksi maja kõrval metsatukas. Minu jaoks on kindlasti olnud see väljakutse, anda lapsele õhku ning mitte täita tühimikke kiire reaktsiooni, jutuvada ja kontrollimisega. Aga eriti hästi toimib mets siis, kui on veel keegi sõber ka külas ning siis minnakse üheskoos turvaliselt loodust avastama. Millised seiklused on võimeline aju genereerima.

Oleks meil rohkem Eestis ka südikust lasta lastel õues mässata ja mitte nende eest kõik ära teha. See on ju igav, nagu on igavad ka need värvilised mänguväljakud. Puuriidad olid ju palju ägedamad. Meie lasteaiad on väga paljuski veel nõukaaja rutiiniga, millest alles kasvame vaikselt välja. Nagu ka kool on väga tulemustele orienteeritud, ehkki tegelikult pole ju eluteel see nii oluline. Oluline on maailma ja iseenda mõistmine ning igal juhul peegeldub see ka heades hinnetes, kui see on lapse jaoks oluline. Kui see ei ole oluline, siis on küsimus, miks nii on… ja mitte selles, et laps on rumal või laisk. Alati on olemas põhjus. Inimesed on oma muredega nii eripalgelised, aga koolisüsteem lihtsalt peab neid palgeid kõiki ühe pulgaga mõõtma. Muidu oleks raske. Ja ega ühiskonnaski on ja jäävad ka mingid üleüldised reeglid, mida jälgides me saame ühiselt toimida. Aga see kõik ei pea olema nii valus ja raske ning erinevaid palgeid naeruvääristav. Meil saame olla aktsepteerivamad, vähem muretseda selle pärast, et äkki laps ei allu ja läheb seetòttu "halvale rajale". Rohkem uurida ja kuulata, mis on tema tegelikud mured ja põhjused.

Suurem osa lapsi käivad Valencia metsakoolis kuni 6-eluaastani igal argipäeval. Ent Valencia Forest School võtab võimalusel enda juurde ka neid, kes lühiajaliselt piirkonda on tulnud. Miinimum päevade arv liitumiseks on siiski viis. Lühemaks ajaks ei võeta. Ent kuna kogu tegevus toimub õues, siis ilmselt polegi lastel nii pikka harjumisaega vaja, kui ühes tavalasteaias/eelkoolis. Kes siis ei tahaks teiste lastega õue mängima minna!

Samuti pakub Valencia Forest School erinevaid huviprogramme ka vanematele ning suisa teismelistele.