Võtad iseennast kaasa ja lähed sinna, kus oledki ainult sina. Näiteks metsa. Ja siis vaatad, mis juhtuma hakkab...
Alati hakkab juhtuma... kunagi ei tea, kuhu fantaasia viib. Sellepärast oli mul kaasas ka pastakas ja märkmik (loomulikult). Aga neid ei läinud seekord vaja. Mets rääkis mulle teisel moel järgmise loo:
Eristuda on raske. Kõik tahavad olla sarnased.
Stardipunkt on erinev. Mõni peab kõvasti pingutama, et teistega sarnaneda. Teisele tuleb kõik lihtsalt.
Mingi hetk võid tunda, et tahaksid kuidagi teisiti proovida. Enda moodi? Aga mida see üldse tähendab?
See tundub ohtlik. Sa oled kõrvalt näinud, mis juhtub eristujatega
Kari tundub turvalisem valik. Ta annab sulle sammu ja suuna ette. Ainult astu, ära küsi.
Kui oled ikka hädas, vali endale keegi karjast, keda eeskujuks seda. Ilus ja sihvakas. Täiuslik. Tema teed astudes jõuadki sama täiuseni.
Lihvi oma ebatäiused ja erinevused. Tee tööd ja näe vaeva. Sirgu ja sära nagu Tema! Ole oma karja uhkuseks. Igal sammul on näha, mis juhtub nendega, kes seda ei suuda. Läbikukkujatega.
Aga kui sa siis ikka tunned, et tahad teisiti, hakkad märkama asju.
Neid, kes on suured ja kõrged, aga kelle hinges on haavad, mille kaudu kogu see vägevus koos elujõuga välja voolab.
Neid, kes püüavad olla oma iidoli moodi ja ongi seetõttu suured, aga jäävad alati ja igavesti väiksemaks. Varju jäävad.
Ja märkad neidki, kes ometi on julgenud erineda. Ja nad on täiesti okeid. Isegi uhked!
Sul on valik. Kas sa näed siin näiteks võimalusi või võimatusi?
Kas näed siin surma...
Või elu...
Kas siin näed lõppu?
Või algust?
Julgust on vaja.
Siis on võimalik karja sees ka iseendana särada.
Sellise loo rääkis mulle täna mets, kui võtsin umbes 6-kilomeetrise matka üksi ette. Läbisin seda loomulikult tunde, endale kohaselt. Minu liikumiskiirus võiks olla eraldi mõõtühik. Lapsena tulin napilt kilomeetrist kooliteed pool päeva. Kui imeline oli see aeg, sest võtsin julguse olla mina. Olla aeglane. Praegu on aeglane ebapraktiline. Kiire on hea, siis sa oled vajatud. Pean jälle õppima enda kombel aeglaselt nokkima.
Siis saan olla mina ise!
Aitäh matka eest!
