Esimene koolinädal Balil

Kui äge!!! Ma hoidsin end terve nädal tagasi, et mitte enneaegu seda repliiki siia kirjutada, aga… kui äge!!! Selline on emotsioon kooli kohta, kus meie lapsed siin Balil käivad.

Esmaspäevane kogunemine laulu ja heade soovidega.

Kool on mulle tegelikult esimesest külastusest detsembrikuus jätnud sügava mulje. Näpuga õppekava järgimise asemel on seal luksus õppida tundma kohalikku kultuuri ja loodust, mängida kogu päeva õues, istutada tomateid, toita pühvlit, UJUDA, korjata indigotaime ja hiljem sellega värvida. Õppida selle kõige juures inglise keelt ning suhelda kehakeeles rahvustega Jaapanist, Indoneesiast, Koreast, Austraaliast, Euroopa riikidest…

Kool on võtnud midagi paljudest moodsatest õpisuundadest nagu Montessori, Waldorf, neohumanism, Reggio Emilia, holistika. Need sõnad, mulle tundub, teadlikele täiskasvanutele väga meeldivad. Aga kui vaadata, mida see laste argipäevas tähendab, siis on see lihtne eluline tarkus, et oma nõud pesed enda järel ise ära; võiksid aru saada, kuidas ja kust sinu toidulaud tuleb; oled teistega lahke; õpid läbi kogemuse, mängude, oma kohustuste; mõistad kui erinevad tunduvad rahvused ja inimesed, kuid tegelikult oleme sarnasemad kui arvata oskame. Ühesõnaga, common sense. Ja tavalist kirjutamist ja arvutamist õpitakse ikkagi ka! Täna oli poistel veel ka capoeira tund ning külas käis Bali jalgpallikoondis.

Tegemist on järjekordse forest school tüüpi kooliga, kus oma õppekava tehakse ise. Lapsi on seal täitsa pisikestest kuni noorteni. Kes on pikemal puhkusel, kes õpib inglise keelt, et hiljem siin tavakooliga liituda, kes käib argiselt lasteaias jne.

Mis mulle eriti meeldib, lapsevanemad võivad olla terve päeva kooli territooriumil. Saada osa vahetundidest (vajadusel ka tundidest). Neile on oma viirukilõhnaline kohvik pistikupesadega ja maailma parima kookoskohviga. Luksel on minu Moldovas käikudest mingi valu hinges, talle on rasked minu lahkumised. Ja kui Maru tundub minevat pea ees kuhu iganes, me teda saadame, siis Lukas oleks parema meelega ainult vanematega.

See kool on nagu ravi tema lahkumishaavale - ta teab, kus meid leida ja me ei peagi ära minema! Tegelikult me isegi ei taha ära minna, sest kogu seda maagiat on väga äge kõrvalt vaadata. Mõnikord hüppab Oliver mõnda suuremasse rühmamängu kampa.

Mõnel hommikul teeb jooganunn Didi Ananda Kanika lastele grupijoogat. Ta on väga austusväärne õpetaja, kelle käe all kasvavad kõige nooremad lasteaialapsed. Ta peaaegu nagu hõljub selles koolis ringi, väiksed sabas. Alati naeratav ja respekteeritud ilma, et ta üldse peaks midagi ütlema.

Lukas ja Maru on eraldi klassides, kuid mõned tunnid toimuvad neil ka koos. Näiteks võistlusmängud. Siis on pool kooli aias koos ringi jooksmas. Vahel on peale vihmasadu õue porine ja keegi lendab suure lärakaga jooksuhoos päris kindlasti külili. Iga klassiruumi ees on jalgade pesemiseks kraan. Minu jalanõud on konstantselt porised. Ma jalutan päevas koos beebiga paar-kolm korda kooli kohvile. Ja siis viin ta koju magama. Tee on lühike ja sellel tunnevad mind (khm... muidugi beebit) vist juba kõik kohalikud. Kolme nädala pärast oleme juba väga omad.

See on kool, kus saab ronida puu otsas, mängida mudaga, joosta, rahmeldada nii, et koju jõudes on päriselt ka toss väljas… Sageli on ikka vastupidi, et koju jõudes tuleb hakata päeva vaos hoitusest tekkinud pingeid välja rahmeldama. Lukas jäi eile õhtusöögilauas magama.

Eks lapsed veel harjuvad. Neil on pundis ka neid, kellele üldse ei sobi mudane hoov või põrandal istumine, ilma laudadeta klassiruumid ja palju võõraid. Meie lapsed sellised pole. Peale pikka kuud kodus on jälle neil koolipäev, kus keskendutakse millegile muule kui sellele, kuidas korralikult laua taga istuda jne. Vahelduseks on see ikka väga vabastav ja värskendav.

Mul on hea meel, et elu on mind siia toonud. Et olen ise oma jonni ajanud ning selle kooli maa alt üles kaevanud. Ma teadsin, et ta on olemas!

Seda ma ju täpselt igatsesingi, et meil kõigil oleks midagi oma siin Balil. Nüüd jääb siis vaid mul ja Oliveril see hetk leida ja vanad omad üles otsida.