Väike Lukas ei taha lasteaeda minna

"Vaata, et sa mind täna sinna lasteaeda ei vii!" "Ma ei kavatsegi minna!" "Miks teie saate koguaeg otsustada!" Ega tuttav mantra ei jäänud Lukasel tulemata ka Valencias, kuigi ma lendasin juba võidukalt peale, et õues peaks sulle kindlasti meeldima.

Ma saan aru küll, miks paljud lapsed valiks lasteaia asemel kodu. Ka siis, kui kodus hakkab tegelikult igav. Ja kui neil kodus olla lubatakse, siis nad seda võimalust ka küsivad. Vahel iga päev. Kui mina olin laps, siis ei olnud mul varianti jääda koju, teha puhkepäevi. Ma ei osanud seda seetõttu ka igatseda. Aga mäletan korda, kus ema, kes oli samas koolis õpetaja, lubas, et võtab mind lõunast enda tundi. Ja ma olin sellest väga elevil... mingil põhjusel ta siiski seda ei teinud. Ja mäletan suurt nuttu keset legosid valusa tõdemuse pärast, et mind on alt veetud. Aga lasteaias käimist meenutan ikka pigem toreda kogemusena. Olid sõbrad, olid seiklused, oli suur fantaasia. Sama teeb Oliver, kes enda sõnul ei maganud mitte kunagi lõunaund. See tähendab, et tol ajal tuli kindlasti mitu head tundi voodis passida. Käed teki peal! Viis päeva nädalas väike Oliver seda ka tegi. Ja ometi on lasteaed tore ka tema mälestustes.

Aga meie saame lastele pakkuda vabu päevi, lõunast ära võtmist, palju paindlikkust. Ei ole veel mina aru saanud, kust läheb see tasakaal, et laps iga ebamugavuse korral puhkepäeva ei küsiks. Sest kollektiivis tuleb neid ette isegi siis, kui on äge lasteaed ja sõbrad. Veidral kombel õpivad inimesed juba väga varakult hoidma mingit poosi võõraste seltskonnas ning kodus langevad maskid. Saab emotsioone näidata ja end vabalt tunda. Kodus on lapsel mugavam kui lasteaias. Eriti alguses. Aga veidi ebamugavust ei ole paha, ma arvan, et see on mõõdukas koguses arendav.

Valencia metsakooli läks Lukas veidi kahtlevalt, kuid siiski kindlalt. Maru oli kõrval ja uudishimu suur. Käis pika päeva ära ning teisel päeval juba palus kodupäeva, kuigi kõik oli läinud hästi. Oi, äkki ta on veel liiga noor maailmakooliks, solgutamiseks, mõtlesin kohe. Mitte mingil juhul, arvas Arturo, Lukase õpetaja. Mida rohkem käib, seda lihtsamaks ja ägedamaks läheb! Alguse valu on vaja üle elada.

Vahepeal oli ka Levil minisünna ning veel kordagi pole ta vendade kõrval sel päeval fookuses olnud. Keegi teeb alati suuremat kisa kui väike Levi.

Siis tuli meelde, et sama ei-taha-mantra käib ka Hiiumaal, kus on tal oma sõbrad, hea uni ja isu. Ja tõesti, mida aeg edasi, seda rohkem soovib ta enda kõrvale Maru, näiteks mänguväljakul võõrastega kohtudes. Kui Maru on kambas, siis on ta lärmakas ja julge. Ja kui ta on üksi, siis hoopis teistsugune. Pisut arglik Lukas.

Ma tahan talle pakkuda aega puhkuseks ja omaette nokitsemiseks, aga tahan ka, et ta ei jääks oma hirmude tõttu ilma uutest kogemustest ja sõpradest. See uue ja väljakutset esitava pelgamine ei kao mingil määral päriselt ära ka vanemaks saades. Ka meie, täiskasvanud, tahame sageli hoopis kerra tõmbuda minemise asemel. Me ei tee seda ning kui mõnus on, kui ebamugavaks mõeldud asi lõpuks tehtud saab.

Otsin edasi seda tasakaalu iseenda aja andmise ja mugavutsooni põgenemise vahel.

Bali Wood School on poistele koht järgmiseks kaheks kuuks peale aastavahetust.

Enam kui 9-tunnisel lennul Dubaist Denpasari sai väike Lukas 5-aastaseks. Hella südamega suur krutskivend. Olen tema üle väga tänulik.