Vennad ehitavad siin paljajalu ikka paremini kui Hispaanias

Iga kord, kui mõtled, et Harjumaast suuremale Balile rohkem inimesi ei mahu, näed, kuidas suvalisele riisipõllutänavale kerkivad uued hotellid, ühele ja teisele poole kriipspeenikest teed.

Inimeste kätetöö - bambushotell riisipõllu serval, mida igapäevaselt nokitseb terve hulk balilasi. Valmis peaks see saama augustiks. Siis saavad turistid sinna retriitima minna.

Bali on umbes kuue Hiiumaa suurune, Mallorca mõõtu saar, kus elab mitme Eesti jagu inimesi. Üle nelja miljoni. Ja aastas külastab seda veel üle 6 miljoni välisturisti ning kokku üle 16 miljoni turisti. (Indoneesia enda rahvaarv on samuti üüratult suur.) Selle maalapi kohta on need ulmelised numbrid, kusjuures turism aina kasvab, mitte ei kahane. Ikka ja jälle tullakse siia. Nii need majutused muudkui kerkivad, ehkki turist elab siin hoopis teistsugust elu kui kohalik. Viimane ei oska sageli ujudagi, rääkimata elust basseini ääres, joogakeskuses või meditatsioonilaagris.

Just sellega on mul peas üha raskem rahu teha, et see bali-bliss-joogatamine on tegelikult üks suur paks udu. “Organic” on sõnakõlks ning ükski balilane pole mingi vegan. Tema põhitoit on kanaliha ja kanamuna. Sead reisivad siin veoautokastis puurides tapamajja, ehkki sealiha on kohalike jaoks kallis. Eestlasele on ikka värskendav üle pika aja elus siga näha.

Ainult veist peetakse pühaks loomaks, kes nosib rahus plastprügi vahelt rohtu. Neid ei ole siin jällegi liiga palju ning need vähesed võivad oma otsa leida Jaaval, kus domineeriv usk on islam. Ja selle järgi võib veiseliha süüa. Moslemid ei söö hoopis sealiha.

Ent hingestatust siin muidugi on – tänu hinduismile. Kahjuks ka prügi, milles vaevleb kogu riik. Kuid Balil toodab üks turist mitu korda rohkem prügi kui kohalik, kes on lääne turistiga võrreldes vaene inimene, tarbib paljud asjad lõpuni ning kasvatab ise.

Aga kui vaadata, kuidas balilane nikerdab mangopuidust mööblit, banaanilehtedest andameid, laob tellistest templeid ning graveerib puitu ja savi, siis saab vaid nentida, et inimestel siin on käelist võimekust palju. On aega ja odavat tööjõudu, aga on ka silma. Meie vastas valmib järjekordne bambusvilladega hotell turistile. Aga see valmib paljajalu ja paljakäsi. Keevitatakse ka paljalt. Katuselauad lüüakse paljaste jalgade, palja pea ja paljaste kätega. Muidugi on mul kahju, et see nii on. Et nende käelised oskused ei ole võrdväärselt tasustatud, et nad seavad end ehitusel ilmselt ka ohtu. Ja seda ainult sellepärast, et üks lääne turist saaks oma paksu udu–bliss-momendi ära tarbida. Samas tunnen nende üle ka uhkust ja hüüan neile alati möödudes, et vägev töö! Palja käega tehtud bambushotell!

Nokk kinni, saba lahti. Riisipõllud mahutaks hea hulga hotelle, aga hotellid poleks riisipõldudeta enam nii erilised.

Mõtted liiguvad samal ajal Hispaaniasse ja kahjuks ei saa öelda, et sealsed ehitused oleksid nii oskuslikult tehtud. Muidugi ei saa üldistada, aga suur osa Hispaania elamufondist on samasugune paks udu nagu siinne bliss-zen-joogakultuur. Me remondime hetkel oma majakest Hispaanias ja peab ütlema, et ajaga on seal jama tehtud palju.

1970. ja 1980. aastatel on rajatud kuurortrannikutele kena hulk komplekse, mis isegi oma ehituskvaliteedilt on olnud okeid ja toimivad. Aga vahepealsel ajal on igaüks saanud ise disainer olla. Ehitada kinni iga väiksemgi rõdu tohutute lahmakate alumiiniumakendega, mis ei ole mitte ainult kole, vaid on põhjustanud majades suuri külmasillaprobleeme. Selle tulemusena näevad kunagi ühes stiilis rajatud elamud välja, nagu oleks igasugust stiili pornot kokku mängima pandud. Väga vabandan.

Majal, millel olid kunagi ühtmoodi puidust raamid koos puidust luukidega, on nüüd korraga ümmarguste, kandiliste, ovaalsete või mis iganes veel kujudega aknad. Peaaegu nagu elamute renoveerimine Chișinăus, kus korter võidakse ka ainult oma akna ümbert lemmikvärviga värvida. Ma ei saa aru, miks Hispaania sellist pornot tänaseni teha lubab.

Meil käib remont edasi, et juurdeehitise külmad ja tohutud alumiiniumaknad välja vahetada ning paigaldada puuduolev tugistruktuur. Ja kogu muu tuumvõrestik sellele õhulossile. Seejuures õpime, et niiskes Vahemere kliimas ehitatakse hoopis teiste reeglite järgi kui külmas Eestis. Õhuavasid ei tehta, ventilatsioon on vaid sund- või tuulutuspõhine. Soojustamine on eraldi teadus ja seetõttu paljudel seda polegi…

Samal ajal on hea tunda, et eestlased on ühed korraarmastajad ka. Ma pakun, et Bali ehitaja tööga jääksime üle keskmise rahule.

Me oleme Euroopas ikka väga priviligeeritud.