• Tiina Kaukvere

Alustasin iseendast


Enne värvimine, siis wake up...

Proloog

Minus elab kaks inimest. Üks on vabameelne, isegi päris metsik, spontaanne. Teine on kontrolliv, avalikke norme silmas pidav, viisakas. Ema on mulle terve elu öelnud, et "sina oled ju kaksiku tähtkujus sündinud". Aga minu arust on see üks rumalus. Ma arvan, et kõik me oleme niimoodi kahestunud, vähem-rohkem. “Mina” on vormitud selliseks, et kogukond teda aktsepteeriks, omaks võtaks. Sest mitte aktsepteerimine tähendab kurbust, hüljatust… lõppu. Niisiis on “mina” ja on "õpitud mina”. Ma arvan, et paljudel inimestel on kujunenud välja kuldne kesktee ja rahulolupunkt, kus nad saavad olla piisavalt ise ja peavad samal ajal kinni ka sotsiaalsetest normidest. Aga siis on need, kes nagu minagi, tunnevad, et on kui kahestunud. Probleem seisneb lihtsalt selles, et kontrollija on võtnud liigselt võimu ning surub alla pärisolemust. Ma kardan, et tegelik “mina” on liig kogukonna jaoks. See aga tähendaks ju lõppu? Seega valin turvalisuse ja pühendan end pigem liialt kogukonnale - kujundan end vastavalt avalikele normidele nagu plastiliinist junn. Ühtlasi olen seda tehes ka pidevalt õnnetu ja alla surutud.


See kõik kõlab traagiliselt ja tegelikult, eks ta ole ka. Aga nii suur osa meist elabki… soovist olla armastatud ja kuuluda kuhugi. Mina olen lihtsalt see, kes julgeb selle kirja panna. Tegelikult tahtsin ma endale meenutada, miks ma siia kirjutan. Ma soovin siin lasta olla endal ise: spontaanne ja vabameelne. Kirjutada nii, nagu ma päriselt sel hetkel mõtlen ja andestada endale selle eest. Kontrollija juba teeb kuklas etteheiteid selle eest, et olen naiivne, rumal, kohatu jne. Aga ma ei karda tema etteheiteid, sest selline kirjutamine teeb õnnelikuks.


Niisiis, siit tuleb järjekordne siiras seik elust...


Taaskasutustuhin



Kohtusin hiljuti Kertu Birgit Antoniga. Ta on minust umbes poole noorem ning veab Eestis Greta Thunbergi liikumist Fridays For Future. Ta on aastaga korraldanud ligi 50 kliimastreiki. Ma ei ole osanud kliimamuutuste osas ühest seisukohta seni võtta, kuid üks, milles ma veendunud olen: inimene tarbib liiga palju. “Liiga” on vähe öeldud. Inimene tarbib liiga palju rohkem “liiga paljust”! Inimene tarbib meeeeeeletult. Ma ju olen ka see inimene.


Ostmine on üks haiguse sümptomitest, mida inimene põeb. Ta kompenseerib nii näiteks oma üksindust ja allasurutust. Lisaks sellele, et ta kõikidest pingutustest hoolimata arvab, et tema väärtuse määravad teised, kes võtavad seda tehes arvesse asju, vara, välimust. Ühesõnaga kõike seda, mis on nähtav. Järelikult tuleb poodi minna ja oma väärtust tõsta.


Jutuajamine Kertu Birgitiga pani mind endalt küsima, et miks ma siis juba taaskasutuspoodides ei käi. Sest, kui kõik aina ostavad, siis peavad need poed ju asjadest pungil olema! No nii ongi.


Juba teisest poest (Annelinnas asuv Sõbralt Sõbrale) leidsin kaks mööblieset, mida ammu olin koju tahtnud: puhvetkapp nõudele ja kirjutuslaud/sekretärkapp magamistuppa. Mõlemad vähemalt minu enda vanused, kuid päris heas korras.



Üks peale pesu midagi enamat ei vajanudki. Nõud said juba samal õhtul kappi!


Laudu vaatasin kohe selle pilguga, et kas leidub midagi, mida oma käe järgi üles vuntsida. Ega ma ju ei eeldanudki, et leian taaskasutuspoest rohekas-sinist tooni sekretäri. Järgmisel hetkel olin vana punase Rootsis tehtud laua eest välja käinud 40 eurot ning teel Aparaaditehases asuvasse restaureerimispoodi. Sealt soetasin täpselt selle tooni, mida vaimusilmas nägin.

Olgu öeldud, et kriidivärv, vaha ja pintslid maksid kokku rohkem kui 40-eurone imeline lauake.


Neil esemetel on ajalugu. Värvides mõtlesin sageli, kes on olnud selle laua omanik enne. Selles on tema lõhna, võib-olla tema näpujäljedki. Kapi sees on peegel, mis on näinud iga päev kellegi teise nägu. Millist elu on see kapp näinud?


Kui ma hilisõhtul tennisest tagasi tulin, ei suutnud ma väsimusele vaatamata ootama jääda ja kukkusin värvima! Lõpetasin esimese kihiga kell kaks öösel! See oli värvimine ühe hingetõmbega - nii mina! Ma olen peatumatu, kui midagi mind köidab.



Mulle nii meeldis tulemus juba peale esimest värvimist ja käin mitu korda päevas oma suurprojekti teises toas piilumas. Saan seda veel mõned päevad rahus nikerdada…



Teeme inimkette Emajõe heaks, nõuame lageraiete peatamist, aga samal ajal oleme aina suuremad tarbijad. Tahaks ju mugavalt elada, hästi süüa, palju reisida ja kõike kogeda ka. Tarbimine aina kasvab. Tegelikult võiks alustada iseendast. See on tegelikult kõige keerulisem ülesanne. Ma ei ole teinud taaskasutuspoes käies midagi suurt, aga ma olen vähemalt alustanud. Mul on tunne, et need kapid on algus ja mitte lõpp.


Pole veel öösärki seljast saanud, pintsel juba käes.

Kertu Birgit ütles veel, et inimesed võiksid teadlikumalt lennata. “No kas peab sõitma kümneks päevaks puhkusereisile teisele poole maakera?” Mina tunnen uhkust, kui vanale lauale uue elu annan ja veel suuremat uhkust, kui majapidamisse toimiva prügisüsteemi suudan luua. Aga tema mõtleb veel sellele, kuidas jätta suur kogus kasvuhoonegaase atmosfääri paiskamata, kui puhkust planeerib. Mulle tundub see nii vastuvoolu ujumisena. Mismõttes, inimesed ju reisivad aina rohkem. Ja oma silmaringi laiendamine on see, mis meist paremad inimesed teeb.


Ent tegelikult tahtsin ammu kirjutada oma “kolekogemusest” Balil. See oli minu viimane pikem reis. Hea küll, ma veetsin maailma kuklapoolel kuu aega ja mitte nädala, ent viimane nädal Balil tundsin ma, et mõnda aega sinna enam tagasi ei lähe.


Selle saare loodus ainult võidab, kui ma sinna sõitmata jätan. Näiteks ei kõlba seal juua kraanivesi, mis tähendab, et turistid tarbivad pudelivett riigis, mis saab vaevu hakkama plastprügi kokku korjamisega, rääkimata taaskasutamisest.


Uluwatu.

Ka Uluwatu...


Science’is 2015. aastal avaldatud uurimusest selgus, et Indoneesia on plastjäätmete käitlemises üks kõige saamatumaid riike maailmas. Rahvus tootis 3,2 miljonit tonni (arvasin isegi, et rohkem) plastikut 2010. aastal, millest ligi pool lõpetas meres. “Parema” tulemuse tegi vaid Hiina.


Ajakirja National Geographic andmetel toodab kohalik balilane 0,5 kg prügi päevas (2019. avaldatud artikli põhjal). Turist seevastu 1,7 kg. Kõnekas, sest seesama turist otsib Balilt ju eelkõige spirituaalsust ja teed endasse… Aga ta tahab ka head toitu, kohvi, värsket vett ja ilusaid elamusi, nagu puhkusel ikka. (Mina ju tahtsin ka!)


Kokku toodetakse päevas Balil umbes 4281 tonni prügi, millest 48% suudetakse korralikult kokku korjata ja käidelda. Iga päev jõuab ca 2220 tonni prügi kas merre (11%), loodusesse (22%) või põletatakse ära (19%). Kuulsaim Kuta rand ongi põhimõtteliselt üks prügiämber.


Samal ajal turistide arv aina kasvab. Saare spirituaalsus tõmbab külalisi idast ja läänest. Ma isegi igatsen sinna väga ja ei ole üldse kindel, et suudan sealt eemale hoida. Prügikatastroof ju ähvardab ka palju teisi kauneid kante Aasias. Küll aga saan ma teadlikumalt reisida ja tarbida.


See on raske ja ebamugav. Ent see pole vabandus, ma pean proovima.



Pudelivesi paremal - 50% lõpetab meres, 50% prügilas.

© 2023 by NOMAD ON THE ROAD. Proudly created with Wix.com