Telefonist pilte sirvides märkasin, kui palju oleme sel suvel mööda Eestit ringi kolistanud.

Kes sulgeb külades tabade taha puuriidad ja ehitab steriilse mänguväljaku?

Kui teil on vaja pressinõunikku, mainekujundajat, turundajat, palgake minuealine.

Keegi tark, kes vääriks kindlasti tsiteerimist, kui ma ta nime teaks, on öelnud, et pettuda saab ainult iseenda ootustes, mitte inimeses.

Viimane kord, kui ma vanaisa juures käisin, võttis ta lahtisektsioonkapi sahtli ning ulatas mulle paar nõukaaegset karpi söögiriistadega.

Sel pildil on minu vanaema. Mina mäletan, kuidas ta roosa jalgrattaga mööda küla sõitis, kõige paremaid vahvleid ja kaneelirulle küpsetas.

Kogu elu proovid midagi kontrollida või kontrolli alla saada, aga kõige ilusam asi sünnib siis, kui kontroll on käest antud.

Päevikusse kirjutatud salasoovid ja mis neist on saanud.

Kohe, kui töölt koju jäin, sõitsime kambaga reisile. Rasedana on ebamugavam võõras kohas ringi kolistada, ent sellest hoolimata jõudsin ka s

Eelmisel nädalal pakkisin oma asjad Postimehe toimetuses kokku.

Tunda õnne asemel end last oodates täiesti elemendist väljas, see oli minu jaoks süümepiinu tekitav üllatus.

Õpin elama ilma vabanduseta «mul on kiire», sest töökuse, asjalikkuse või tragiduse asemel kõlab sellest lausest meeleheide.

Sünnapiknik sõpradega.