Kirjutasin «Postimehes» kiirustamisest, mis pole väga originaalne teema, ent kõnetab jätkuvalt. Sain palju kirju, tänukirju. See on tore. Huvitav, suur hulk tunnetab, et selline kiirustamine pole õige ning sellise elustiiliga ei olda ka rahul, aga midagi sunnib ikkagi kiirustama, endaga vastuollu minema. Mis see siis on?
Kõigil on kogu aeg kiire. Vähemalt nii nad väidavad. Mina usun neid, olen vahel üks neist ja mul on sellepärast kahju. Kiirustamine paistab kõikjalt välja. Näiteks liikluses, kus käib pidev ilma finišita võidusõit.
Kiirustamist on omavahelises suhtluses. See on lühike, viisakas, faktipõhine ja veidi sunnitud. Vahel tekib juba pärast «tere» ütlemist ebamugav nihelus, sest mõlema teretaja peas keerleb sama küsimus: kaua läheb?
See, et tööl on kiire, on ka paljudele näkku kirjutatud. Sinakashalliga. Eesti inimesed tunnevad uhkust selle üle, et suudavad ennastohverdavalt tööd teha.
Sellepärast saadab säärane uhkustunne ka lauset «mul on kiire». Seda öeldaksegi uhkusega, sest nii kinnitab ütleja endale ja teistele, et on asjalik, töökas ning oma väärtuslikust elust iga sekundi ära sisustanud. Mitte midagi enam ei mahu.
Aga kui mõelda, mille peale «mul on kiire» öeldakse, siis uhkuse asemel tunnetan hoopis meeleheidet. Armastamine, lähedased ja perekond, maailma avastamine, lugemine, teise kuulamine, märkamine, elu nautimine – need on näited «mul on kiire»-mentaliteedi ohvritest.
Miks uhke olla? Kui sellisteks asjadeks aega pole, mille nimel siis üldse nii ennastsalgavalt elus pingutada?
Kahjuks on «mul on kiire»-mentaliteet nakkav. Kui mulle on päeva jooksul mitu lähedast nii öelnud, tekib mõte, mis siis minul viga on, et mul nii kiire pole. Kõik tegutsevad ja tormavad, nende elu on nii täis, aga näe, minul on aega küll. Ilmselt olen siis mina see, kes elada ei oska. Raske on massiga mitte kaasa minna. Hingetõmbehetk on see, mida tuleb keset sellist töökust häbeneda.
Nende hetkede kirjeldamiseks on läbi ajaloo töötegemist armastanud eestlastel palju sõnu: «looderdama», «lorutama», «seanahka vedama», «logelema», «mitte lillegi liigutama», «luuslanki lööma», «lullitama», «vastu taevast sülitama» jne.
Tegelikult on vaja väikest mõttemuutust. Piisab, kui loobume uhkustundest, mis saadab ennastsalgavat töötamist, rabelemist ning kiirustamist. Eesmärk ei ole ju eluprogrammi võimalikult tihe sisustamine argikohustuste ja pudi-padiga, vaid elu, kus kohustuste kõrval on võimalikult palju aega hingamiseks.
Väärtustan neid, kes ütlevad «mul on kiire» asemel «mul on aega», ning püüan aru saada, kuidas nad selle oma elus on saavutanud. Kuidas nad nõnda elada oskavad?.
Hingamisruumi otsast otsani täis toppimine ei peaks olema saavutus, vaid märk oskamatusest elada. «Mul on kiire» on selle kõige otsesem väljendus. «Mul on aega» on tegelik saavutus, mida (veel) hinnata ei osata.
Mul on aega. Mul on sõbrad. Mul on maailm. Mul on puhkus. Mul on vabadus.