Eelmisel nädalal pakkisin oma asjad Postimehe toimetuses kokku.
Nüüd hakkan veel rohkemgi kirjutama!
Kui NO99 teatas lõpetamisest, meenutasin lõike etenduselt «Ühtne Eesti suurkogu».
Inimestel on enamasti täiesti ükskõik. Ma ei käi valimistel. Mis mõttes sa ei käi valimistel? See, et sind poliitika ei huvita, ei tähenda, et poliitikal oleks sinust ükskõik. See ei käi niimoodi. Sa pead otsustama. Mille järgi ta otsustab? Tal on 15 sekundit klipp ja kõik. Savisaar annab raha, valin tema. Ansip annab veel rohkem raha, valin tema. Rüütlil on täitsa... top-notch soeng, valin tema. Pihlil on jõuline vunts, valin tema. Riisalu teeb hästi nalja, on mõnus killumees, valin tema. Rohelised on täitsa okei, valin nemad. Res Publica kuttidel on täitsa lahedad kaunad jalas, mitte nagu sellel kuradi Nestoril vanad tossud, muidugi valin nemad. Erki Nool hüppas 5.50 oma latiga üle! Muidugi riigikokku!
Mind ei võetaks Tallinna kohvikusse tööle ka sellepärast, et mina ei oska soome keelt. Aga mis on need tingimused, et sa saaksid parlamenti? Ainus tingimus on sinu vanus, et sa oleksid 21. Palju õnne, sa said 21 - nüüd sa võid minna kasiinosse ja riigikokku. Sa pead olema geenius, et sa suudaksid 21-aastaselt riiki juhtida, aga Viisitamm ei ole geenius. Sõtnik ei ole geenius. Viisitamm e i o l e geenius.
Riigikogus pidavat istuma ühiskonna läbilõige. Seal on Viktor Vassiljev, Eiki Nestor, Karin Tammemägi, Taavi Rõivas, Mihhail Stalnuhhin, Barbi Pilvre, Mart Helme... See on nende näoga riik ja nemad üheskoos peavad seda eripalgelist riiki juhtima. Võime mõnda palet vihata või armastada, peaasi, et ükskõik poleks.
Ajakirjandus pidavat olema ühiskonna peegelpilt. Ma ei ole lõplikult aru saanud, on ta ühiskonna või pigem iseenda kriisi nägu. On selline rapsimine, kiirustamine, üliemotsionaalsus päriselt ka osa ühe inimese argipäevast või loob ajakirjandus sellise võltspildi? Viimasel ajal usun pigem, et kõigil läheb lihtsalt kuradi hästi ja inimesel/ajakirjandusel on igav. Seda igavust tapetakse hüsteeria ja emotsioonidega. Lugeja nõuab ja ajakirjandus pakub. Niisiis ikkagi peegel! Igatahes on ajakirjandusel samamoodi mitu palet. Mõni neist ajab närvi, mõnda armastan, aga ükskõikseks ei jää.
Minu kolleegid-ajakirjanikud on südamega inimesed. Ekslikud, nagu inimesed ikka (ärge looge endale illusioone), aga südamega.
Ajakirjanikku ei pea tööle ajama. Ta saab aru, kui teda vaja on. Kui mõni sündmus ühiskonda raputab, olgu või raske õnnetus, siis imbub ta märkamatult toimetusse. Mäletan, et istusin ihuüksi laupäeval toimetuses, kui Eston Kohver vabastati. Siis oli täpselt nii, et ühtäkki olid kolleegid ilma kutsumata platsis. Tulid mulle appi, sest rahvas tahtis infot. Samamoodi istusime koos reede hilisõhtuni tööl sel päeval, mil ta vangistati.
Ma ei kujutaks ette ametikohta, kus veedetakse töötunde sotsiaalmeedias päeva lõppu oodates. Ma närbuks. Meil on palju emotsioone, kirge, võite, kaotusi, kriitikat. Koguaeg on kiire. Igal õhtul tuleb deadline. Saad sa omadega valmis või ei saa, see tuleb ikka.
Eks me oleme kõik rohkem-vähem selle pinge orjad, sellest sõltuvuses. Siis on raske vahel aega võtta, et oma tööd kõrvalt vaadata ja kriitiliselt hinnata. Kas see, mis me teeme, on alati mõtestatud? Miks me seda kõike nii kirglikult teeme? Võib-olla teeme mingeid asju lihtsalt sellepärast, et nii on pikalt tehtud. Selliseid küsimusi küsime ilmselt liiga vähe.
Minu arust on ajakirjanikud ise sageli liiga ebakindlad.
See on ka loomulik, sest tänapäeva ajakirjanik on üldse üks noor hing. Sellepärast on toimetuste juhtide ülesandeks neid noori toetada ja neile enesekindlust sisendada. Kui ajakirjanik ei väärtusta piisavalt iseennast, siis ei oska ta väärtustada ka oma tööd. Ta ei hooma auditooriumi ulatust ja see kajastub sageli uudistes. Need on pinnapealsed, vahel ebatäpsed.
Suva. Vahel visatakse kellegi tsitaat lihtsalt üles selle sisusse süvenemata. Koguaeg on hirmus kiire, aga tegelikult kuhu? Käisin nädalavahetusel noorte meedialaagris oma tööst rääkimas. Istusin laval, kuulajaid saalis oli ca 60. Ei saa öelda, et oli väga mugav, hoopis närv oli sees. 60 inimest! Väga kehva loetavusega artiklil on ca 500 lugejat. Kas ma teeks samu järelandmisi, mis veebi postitades, kui peaksin seda artiklit 500 inimesele otse lavalt ette skandeerima? On piisavalt kiire, et võtan isikliku vastutuse avalikult puterdada, vigu teha ja mõnikord lihtsalt segast ajada? Enamasti vist ikkagi pole. Palju asju ilmselt jääks siis üleüldse kirja panemata.
Ajakirjanik peab aru saama, et tema töö mõjutab lugejat. Tal on sadadesse tuhandetesse küündiv auditoorium. Ta mõjutab ühiskondlikke protsesse. Tema valik on oluline. Ta on filter, mitte ruupor, kes kõike ette peab karjuma. Ei pea.
Kahju, et julgustajaid on vähe. Kogu ühiskond on tulemusele orienteeritud. Protsess ise pole nii oluline. Vaata ise, kuidas end tulemuseni vead. Aga palju asju jääb ilmselt üleüldse alustamata, kui puudub julgustav tugi. Sest puudub piisav usk iseendasse, et kuskilt otsast pihta hakata.
See, et organisatsioon oma töötajaid tunnustada ei oska, on seetõttu vist üpris levinud. Sellest kirjutasin kunagi arvamusloos «Sõltuvushaigus, mida ma põen».Sealt sain ka mõtte, et ajakirjanik ei pea alati uudist otsima, vaid võib arutada ka laiemate tendentside üle, mida oma ümber märkab. Enamasti on need palju olulisemad kui kiiresti aeguv uudisnupp.
[...] Ühiskondlik, perekondlik, organisatsioonisisene tunnustus ja koostöö on serotoniini allikas. See suurendab enesekindlust ja paneb meid tegutsema, et lähedased, ülemus või töökaaslased võiksid meie üle uhkust tunda.
Sellise karjäärini võib jõuda põhimõttel «olukord on sitt, aga see on tuleviku väetis», mis on kindlasti kõva elukool ja iseloomu kasvataja, aga lühem ja kergem tee on üsna tõenäoliselt tasakaalukas ja soosiv keskkond. Head liidrid pühendavad oma energiat ja aega organisatsioonile otseselt midagi tagasi ootamata. Nad loovad turvalise keskkonna, kus inimene ei pea mõtlema, kuidas oma tagumikku kaitsta, vaid saab reaalselt keskenduda sellele, milles ta on kõige parem – oma tööle. See on kokkuvõttes kõigile kõige parem: töötajale, organisatsioonile ja juhile.
Sama kehtib ka teiste karjade kohta, nagu pere, spordimeeskond, kas või erakond: kui keskkond võimaldab end mugavalt tunda, alles siis saab täielikult avaneda.
Oksütotsiin, väidetav armastuse ja läheduse kemikaal, on see, mis nii nagu pereelus, loob seda turvatunnet ka organisatsioonis. Kui kollektiivis on usaldus ja turvatunne, siis tekib teatav vabadustunne. Ka eksimused on aktsepteeritud. Niisuguses õhkkonnas avaneb töötaja tõeliselt ja näitab oma tegelikke võimed, millest tal ei olnud endalgi aimdust. [...]
Soovin, et ajakirjanikud iseennast hindaks, oma tööd väärtustaks ja tunneks aukartust auditooriumi suuruse ees. Kui seda ei tehta, on see tulemusest näha.
Ma ise tunnen praegu, et minu töö ajakirjanikuna on tehtud. Eks aeg näitab, kas pean oma sõnu sööma. Lähiajal ootab mind hoopis uus amet. Saan emaks. See muudab kindlasti palju, kui mitte kõik.