Poleks arvanud, et need kaks asja kokku võivad käia, ehkki olen kuulnud jutte emotsioonide kõikumisest või rasedusjärgsest depressioonist. Aga tunda õnne- ja tänutunde asemel end last oodates täiesti elemendist väljas, see oli minu jaoks süümepiinu tekitav üllatus.
Nüüd mõtlen, et tahaks kohtuda naisega, kes end kuude kaupa «õnnistatud seisus» tunneb. Kas sa oled olemas?
Aga millegipärast on lapseootel naistest selline kujutluspilt maalitud ja kehv on olla, kui tunned selle õnnistuse asemel hoopis pidevat füüsilist ja vaimset ebamugavust ning hirmu. Kõrvalseisjate ootused rasedale ja sinu enda ootused sellele ajale on hoopis teistsugused. Rõõm, naer, ärevus, päike, lilled, südamed, liblikad ja tunne nagu iga päev oleks jõulud.
Aga tegelikult... Mul on sellest isegi süümepiinu tundmata raske kirjutada, eriti kui väike semu kõhus samal ajal toksib. Muidugi ma ju ootan ja armastan teda! Aga reaalsuses ei vähenda need kannatused seda armastuse tunnet.
Küll aga vähendab ausus alati kannatusi.
Sellepärast mõtlesin kirjutada sellest, mis minu peas on nende mitme kuu jooksul toimunud. Ja miks need mõtted mulle sageli liiga teevad. Miks ma endale ise liiga teen.
Ühtlasi astun vastu ka oma hirmule - rasedusega tähelepanu keskpunktis olla. See paneb mind punastama. Ma pigem imbuks kohale läbi seina, aga mind saadavad uudishimulikud pilgud ja küsimused nagu «kuidas siis kasvame?» Õõõõõõõ!
Tegelikult pole neis küsimustes ega küsijates midagi imelikku. Vastupidi, kurb oleks, kui keegi peaks end minu seltskonnas tagasi hoidma või kontrollima. Palun, jääge iseendaks. Kõige nukram ongi, kui minu lähedased minusse kuidagi teisiti suhtuma hakkaks, aga ilmselt on see mingil määral paratamatu, inimlik.
Kõige vastikum on aga, kui keegi raseda muremõtteid kuidagi alavääristab või pisendab sellega, et «rase naine, hormoonid möllavad». Ma arvan, et keegi ei vaidle vastu, et esimese lapse saamine on üks kõige suuremaid ja kiiremaid elumuutuseid. Igasugune kriis on nii intensiivse muutuse puhul tavapärane ja mitte midagi sellist, mida peaks kuidagi häbenema. Seda peaks tõsiselt võtma ja sellega tegelema, sest tegelikult on kriis märk muutuse vajalikkusest ja toob enamasti kaasa hoopis hingerahu, kui seda teadvustades läbi elada, mitte enda sisse matta.
Võõrdumine
Olen olnud seni pigem seltskonnahing. Mulle meeldivad inimesed ja nende lood. Ja tavaliselt on mul midagi häda siis, kui ma pole kaua mõnes seltskonnas viibinud ja jutustanud teemadel, mis mind kõnetavad. Aga nüüd olen seltskondi pigem vältima hakanud.
Enne rasedust käisin palju ka sellistel üritustel, kus tarbitakse alkoholi. Ja kui rääkida ajakirjanike seltskondadest, siis alkohol mängib seal tõtt-öelda suurt rolli. Vabandus või mitte, aga fakt on, et alkohol aitab ajakirjanikel - väga emotsionaalse töö tegijatel - lõõgastuda. Ja olen ka mina pikalt tundnud, et see ei ole päris õige, aga karussellilt niisama maha astuda on keeruline.
Ajakirjanik on nagu ühepäevaliblikas, kes võtab sellelt ühelt päevalt kõik. Ja see üks päev võtab ka temalt kõik. Ta kuulab teiste emotsioone, enamasti konflikte. Reageerib neile ka ise inimesena - erutub ja paneb selle tunde võimalikult kiiresti paberile. Saab kohest ja väga kriitilist tagasisidet. Elab seda läbi ja otsib siis kiiret lõõgastust, et homme tulla ja kõike uuesti teha. Selline eluviis võtab palju ega ole jätkusuutlik, kui kõike hingega teha. Aga ajakirjanik üritab ühepäevaliblikana elada aastakümneid, mis mõistagi pole võimalik.Ta põleb läbi. Ta on seda kõrvalt näinud, aga ikkagi ei suuda seda enda puhul ennetada. Hetkes elamise intensiivsus ja emotsionaalsus on lihtsalt nii sõltuvust tekitavad. Tunned, et teed aina õiget asja ja elad täiel rinnal, et hakkad jõudeelu hoopis kartma. Andke tööd, andke emotsioone, andke klikke.
Selliseid inimesi on kindlasti ka teiste ametipidajate seas. Ja olla nende keskel rase on nagunii juba harukordne (kellel veel selleks aega on?). Nii raseda kui kogu grupi jaoks. Oled veidi nagu mingi maaväline objekt, mis küll suurt huvi tekitab, aga millest igaks juhuks kaarega mööda käiakse. Teisiti lihtsalt ei osata ja julgeta, aega ka pole.
Mina hakkasin üsna kiiresti oma grupist, lähedastest inimestest seetõttu võõrduma.
Esialgu proovisin jonnakalt nautida isegi selliseid seltskonnaüritusi, mis kiiresti pööraseid mõõtmeid võtavad. Aga tegelikult polnud enam nii kutsuvad ka need õhtud, kuhu vaid väike vein kuulub. Kaine jutt on ikkagi teine kui vinene jutt. Isegi kui see vine on väike. Aga sellest saab aru ainult see, kes on kaine. Tema huvi lihtsalt hääbub kiiremini. Ta väsib ära.
Päris raseduse algul tulin ühelt sünnipäevalt koju ja nutsin, sest tundsin, «et ei sobi ühiskonda». Šampused, selfid, õhupallid. Kõik tundus toretsev, aga tühine. Kõik tegid eriti lõbusaid fotosid, aga kui telefonid eemale pandi, polnud reaalsus üldse nii ülevõlli lõbus. Ja lisaks oli veel vara öelda, miks ma alkoholi ei tarbi. Nii tundsin terve õhtu etteheiteid, et ma kambavaimu pidurdan. Tõtt-öelda olen üllatunud, kui suurt survet karsklased tunnevad, ehkki pikaajalistel «eijoojatel» on lihtsam. Nende «imeliku» harjumusega on mingi hetk rahu tehtud. Ent võõras seltskonnas on alkoholisurve ikkagi ülimalt tugev. Teised ei saa justkui rahus juua ja lõõgastuda, kui keegi kainena pealt vaatab. Ja lõpuks tunnevad end ebamugavalt kõik.
Mul tekkis üsna kiiresti isolatsioon, mis hakkas mind närima. Kas minu elu saabki olema nüüd nii üksik? Kodune ja üksik juba enne lapse sündi. Isolatsioon kipub kiiresti süvenema, sest kui sa ise kuhugi kohale ei lähe, siis väsitakse lõpuks ka kutsumast.
Tühisuse märkamine
Mingi hetk hakkab rase oma töökarussellilt maha astuma. See hetk jõuab kätte palju varem kui dekreet. Ehk siis oled veel tööl, aga nagu pole ka. Kõik muudkui toimetavad, arendavad, planeerivad. Sina vaatad seda kergelt distantsilt, sul on veidi rohkem aega mõelda ja märgata.
Väga vabandan, aga mul on lihtsalt rohkem suva. Niimoodi lasen pikkamööda sellest kõigest lahti. Oma karjäärist. Samal ajal lasevad ka kolleegid minust väikestviisi lahti. Tekib selline kõrvale jäetud tunne. Keegi kuskilt ära ei aja, aga pikemate projektide puhul kuulad pigem leige uudishimu kui kirega.
Nagu koondatav, kelle viimane tööpäev saabub alles kuu või kahe pärast. Mis sa siis selle kuuga teed? Mõni võib-olla rapsib veelgi ennastunustavamalt, aga mina mitte. Ma võtan hetke pärast viit aastat ja vaatan seda rapsimist lihtsalt veidi rohkem kõrvalt. Perspektiivitundega.
Ja siis hakkan ma märkama tühisust selles, mida ise olen need viis aastat teinud.
Seda, kuidas inimesed ennastohverdavalt töötavad ja oma elule «ei» ütlevad. Sest tööd on vaja teha! Seda, kuidas terve kamp vahel lihtsalt istub, ehkki tööaeg on ammu läbi. Aga kuna keegi ei julge esimesena püsti tõusta, siis istuvad kõik ja ootavad esimest julget. Oma elu arvelt. Ja seda, kui palju üleüldse istutakse lihtsalt istumise pärast.Istutakse elu surnuks, et kellelegi teisele meeldida.
Istutakse sellepärast, et tuntakse muret ja hirmu oma positsiooni pärast. Ülemustele selline istumine muidugi meeldib - järeldus on et, tehakse tööd. Ka nemad on mures tulemuste pärast ning seetõttu rahustab see istumine neid. Olgu see kasvõi simulatsioon, süda on ikkagi rahul. Sellepärast on juhtidel mugavam väikest hirmuõhkkonda hoida. Seda on nii lihtne teha - lihtsalt kiida võimalikult vähe (kui üldse) ning hädalda palju.
Tegelikult on see kõik lühinägelik, sest hirm on julgusele vaid takistuseks. Edu eeldab riske ning riske võtab julge. Aga istudes saab ka kuidagi läbi aetud, üle elatud. Kui on muidugi soov elu «üle elada». Kuidas võtta riske, kui pole hetkegi, et perspektiivi näha?Kui pole visiooni, sest on eesmärk aeg ära istuda? Kogu aur kulub istumisele.
Ja siis märkad, kuidas hirmust ebakindlad inimesed oma pingeid leevendavad, pingutades veidi üle pea kõigega, mida ette võtavad - pidutsemisega, spordiga, välimusega, söömisega, ostmisega, seksiga...
See kõik suurendab veelgi võõrandumist, sest raseda pingetele see kõik enam puhtfüüsilistel põhjustel leevendust ei too. Mis siis teha, kui ootamatult avastad end kogu ühiskonnale vastuvoolu ujumast?
Näida nõrgana
Murdudki maha ja tunned end päris sageli eksinud ja nõrgana. Depressiivse ja igavana keset toretsevat maailma, kus kogu elu käib ühest äärmusest teise. Kuna sina enam sellest meeletusi täis äärmusest osa ei saa, siis on lihtne kukkuda skaala teise otsa. Mina olen sinna kukkunud. Seal istuvadki koos üksindus, apaatsus ja kogu eluratta tühisus. Ja selleks, et sealt end välja rabeleda, tuleb teha midagi ebameeldivat - oma raskusi teistega jagada.Sellega kaasneb hirm näida nõrgana, aga nõrgad inimesed on tüütud ja ebameeldivad. Nendega ei taha end keegi seostada.
Vähemalt nii olen mina elu jooksul õppinud. Ühel hetkel pole aga võimalik kõike enam endas hoida ja õnneks tuleb siinkohal appi ka kõhubeebi. Pidev rusuv meeleolu ja nutmine paneb mõtlema tema heaolule. See tekitab ühest küljest küll süümepiinu, sest kuidas saab laps kellegi kõhus rahus kasvada, kes on ise ärevil ja depressiivne. Teisest küljest panevad need süümepiinad lahendusi otsima. Vastutus lapse heaolu pärast on nii suur, et selle nimel olen nõus ka oma suurima hirmu vastu minema ja olema avalikult nõrk. See paneb oma muredest rääkima, neid jagama. Eelkõige oma elukaaslasega.
Kui mina oma probleemidest rääkima hakkasin, taipasin, et minu nõrkus on hoopis tugevus. Ma olen pikalt pidanud oma murede jagamist ebaviisakaks ja pealetükkivaks, aga lõpuks aru saanud, et nende alla surumine on hoopis arguse, mitte tugevuse märk. Lihtsalt on olnud hirm näida nõrgana ja olla seetõttu eemaletõukav. Tegelikult on oma emotsioonidest teada andmine oluline ka teisele. Paraku eeldame me kõik, et kõrvaltvaataja teab ise, mis meie peas toimub. Ja kui ta sellele tähelepanu ei osuta, siis ta ilmselt ei hooli. Reaalsuses ei oska keegi aimatagi, sest meie ise häbeneme oma tundeid ja üritame nii kangesti näidata, et kõik on korras.
Rasedatel on tõeline privileeg käia ka kriisinõustaja juures, kelle juurde saab suunata ämmaemand. Selleks ei ole vaja oodata, et juhtuks midagi väga äärmuslikku, kuigi sõna kriis sellele viitab. Kui sa ise tunned, et sul on probleem, siis on see juba piisav. Parem on asjad ära lahendada, kui need aastateks taustale tiksuma jätta. Minu taipamine nõustaja juures oli see, kui suur kontrollija ma olen. Mulle meeldiks panna oma kasvav kõht koos alakehaga üheksaks kuuks kuskile turvalisse kohta hoiule ja ise sama elutempoga edasi lasta.
Paraku ei suuda me keegi kontrollida, mida täpselt teeb rasedus meie kehaga või kuidas areneb kõhubeebi. Tuleb lihtsalt lahti lasta ja usaldada loodust. Seda tuleb teha ka kõige suuremal kontrollijal, vastasel juhul on ta lihtsalt rumal enesepiinaja.
Vajalik depressioon
Kui nüüd võimalikult emotsioonitult oma kogemusele tagasi vaatan, siis ongi kõik normaalne. Kõik on hästi. Minu elu muutubki. Ja muutub nii, et ma seda ise veel ette kujutada ei suuda. Sinna tuleb mõõde, millest mul ja paljudel minu ilma lasteta sõpradel aimugi pole. Minust saab ema ja ma ei tea täpselt, mis see tähendab.Ei tea ka nemad enne, kui see aeg nende jaoks kätte jõuab.
See tormilise kiirusega arenev laps minu kõhus on juba nii palju mulle õpetanud - õpetanud aega maha võtma, märkama, enda soovidest teada andma ja elu perspektiivis vaatama. Ma ei saa enam olla ühepäevaliblikas ning see on juba raseduse vältel mulle selgeks tehtud.
Samal ajal on nii suured ja põhjalikud muutused valulised. Minu sõber Kersti viis mind kokku tuntud näitleja Jim Carrey õpetusega. Ta pidi saavutama suure edu ja kuulsuse, et märgata, kui palju tühisust selles on. Ta oli keset seda ikka depressioonis. Aga nüüd tagantjärgi ütleb ta, et depressioon on see, kui sinu keha ütleb sulle, kurat küll, ma ei taha see karakter enam olla. Ma ei taha olla see kunstlikult loodud avatar. Ja sellepärast peaks depressiooni võtma kui sügavat puhkust (deep rest), mida keha vajab. Kehal on vaja depressiooni, et puhata sellest karakterist, keda olen mänginud. See karakter on enamasti suur, võimas ja tark, aga eesriide taga on lihtsalt üks higine inimene. Just a sweaty guy behind the curtain (ta on kindlasti kohal ka alljärgneval ilusal pildil).
