Sel pildil on minu vanaema. Mina mäletan, kuidas ta roosa jalgrattaga mööda küla sõitis, kõige paremaid vahvleid ja kaneelirulle küpsetas ning mind ja venda (ja tegelikult märkamatult kogu perekonda) oma käe järgi kasvatas. Ideaalne vanaema! Aga nagu piltidelt näha, oli tema elu palju rohkem kui vanaemaks olemine.
Ma ei tundnud teda tüdrukuna ega osanud vaadata lihtsalt ühe naisena. Minu jaoks jäi ta alatiseks ainult vanaema Veeraks. Lühike, tõmmu, mustade lokkide ja ennastohverdavalt suure südamega.
Sama lugu on teiste lähedastega – isa, ema, vanaisa, vennaga. Ka mu oma lapsega. Neid on raske vaadata neutraalselt, lihtsalt kui inimesi. Neil on ikkagi minu jaoks mingi väga kindel roll, läbi mille neid defineerin. Isaroll, emaroll, vanaisaroll, lapseroll…
Ent tegelikult on nad eelkõige inimesed, indiviidid. Seejärel tuleb see roll, mida nad minu silmis mängivad. See on vaid üks roll, mida nad oma elu jooksul täidavad. Veera kandis vanaemarolli vähem kui pool aega oma elust. Ta oli kõigepealt ise kellegi tütar ja laps. Seejärel neiu, noor naine, siis kellegi naine ja ema. Alles siis vanaema.
Ka mind ennast vaatavad lähedased läbi rolli. See on lapseroll, kuigi laps ma enam pole. Ka minu isa jääb alatiseks minu vanaisa jaoks lapseks, ehkki tänaseks on isa see, kes hoolitseb vanaisa eest nõnda, nagu vanaisa hoolitses isa eest ajal, mil viimane oli laps.
Vahel, kui on lähedastega raske, jätke roll korra kõrvale. Proovige. Vaadake oma ema ja vanaema kui naist. Vaadake oma last kui indiviidi. Tekkinud konflikt, probleem, arusaamatus on tihti seotud hoopis külge kleepunud rolliga ja mitte inimese endaga. Sellele rollile on ootused ja arusaamatus tekib sageli siis, kui ootus ei täitu.
Kui palju me lähedast inimest üleüldse ilma selle rollita tunneme? Kas mina jõudsin tundma õppida oma vanaema kui naist, kui indiviidid? Kahtlen selles.