Tegin täna tähtsa avastuse - taipasin, et midagi, mida olen aastaid vähemal-rohkemal määral oma arenguks vajalikuks pidanud, ei olegi nii vajalik. On täiesti aus ja siiras avastus, et tegelikult ei ole minul «Postimeest» kirjutamiseks vaja.
Tunduvad suured sõnad oma tööandja kohta, aga tegelikult ei ole see mingi drastiline avaldus. Ma ei otsi uut töökohta. See on lihtsalt tunne, et oled väärtuslik sõltumata sellest, kes on sinu tööandja. Ja tead oma väärtust inimesena ilma, et keegi peaks seda pidevalt üle kinnitama.
Kas olete midagi sarnast tundnud? Enesekindlust, mis ütleb: sa oled väärtuslik, sest sul on sinu oskused ning julgus jääda iseendaks. See on iseennast armastav ja väärtustav tunne. See on nagu vabanemine. Tunne, et ma olen võimeline peaaegu kõike otsast alustama ja seetõttu pole millestki vaja kramplikult kinni hoida.
Pean tunnistama, et mina kuigi sageli nii tundnud ei ole.
Ma ka ei kohta sellist mentaliteeti liiga tihti. Pigem on ikka nii: oled väärtuslik siis, kui keegi selle väärtuse sulle annab. Ehk esmalt tuleb kõvasti tööd teha, silma paista ja alles siis tekib sulle väärtus. Eks mingis osas on see ka tõsi ja vajalik, sest ennast arendades muutumegi enesekindlamaks. Ent minu arust ei tohiks ühe inimese väärtus mingil juhul sõltuda kellestki teisest. Miks? Sest selline väärtus pole ju püsiv ega jääv. See ei sõltu ju sinust, vaid teiste hinnangutest sinule. Niisiis, kui sul enda taset pidevalt tõestada ja parandada ei õnnestu, siis võid oma väärtust ju kaotama hakata? See külmavärinaid tekitav mõtteviis on vähemal või rohkemal määral osa meie kõigi elust.
Selline «mõnus» ebakindlus annab tööandjatele ja ülemustele hunniku püüdlikke alluvaid. See teeb ka eestlastest hinnatud tööjõu - kuulekad, eeskujulikud, kohusetundlikud. Eestlased. Austraalias on see omamoodi kaubamärk.
Aga milline on selline kuulekas, eeskujulik ja kohusetundlik püüdleja oma sisemuses? Hirmul, sest tema väärtus ja seda kaudu ka identiteet on üles ehitatud millelgi, mis pole püsiv - teiste arvamusel. Sellele ei saa mitte kunagi kindel olla, isegi kui püüad, paraned ja arened kogu hingest.
Ebakindlus tekitabki hirmu. On kurb vaadata kohusetundlikke töömesilasi, kes töötavad ennastohverdavalt ning tunnevad kiituse üle viivuks suurt rõõmu.
Kuna kiitust pole tööandjatel tark kuigi sageli jagada, siis rassivad vaesed inimesed veelgi ennastsalgavamalt. Saamata aru sellest, et nende ülemused on sellise ebakindluse õhkkonna täiesti teadlikult loonud ning näevad isegi vaeva, et seda hoida ja toita. Nii on neile mugavam. Vähemalt nõnda neile tundub.
Tegelikult olen üsna kindel, et hirmuõhkkond tõmbab inimesed lukku. Nad istuvad ja künnavad oma vana tuttavat vagu ega julge muutustele mõelda. Iga uus on ju algul ebamugav, riskantne ja aeganõudev. Sellised sõnad ei sobi töömesilaste argiellu. Paraku võivad need samad sõnad kirjeldada samahästi ka ühe innovatsiooni sündi. Aga selleks on vaja just julgustavat ja soodustavat keskkonda ning võimalust näha oma vao asemel tervet põldu.
Mul on ajakirjanikuna olnud luksus suhelda nii paljude inimestega väga erinevatest valdkondadest. Olen selle eest tänulik, sest ehkki ka mul on tõenäosus oma vao (loe: mugavustsooni) tekkimiseks, siis varem või hiljem pean ikkagi tundmatusse hüppama ning kirjutama objektiivselt ning faktitäpselt teemast, millega kaks päeva varem end esmakordselt kurssi viisin. See on kindlasti mind inimesena muutnud. Õnnestumise korral olen saanud juurde julgust veelgi keerukamaid teemasid ette võtta.
Ebaõnnestumised ei ole pingutustest hoolimata välditavad. Ja see polegi vajalik, sest need on enesekindlust vähemalt samavõrd kasvatanud. Tagajärgedega vastamisi seistes selgub nimelt nii suure kergendusena, et kõik on tegelikult lahendatav. Mida on siis üldse karta?Kindlasti on minu töö võimaldanud mul avaneda, inimesena kasvada. Nende kogemustega on kaasnenud ka enesekindlus ning enese väärtustamine. Aga selliseks kasvamiseks ei ole vaja hirmu või iseenda allasurumist. Vastupidi, selleks on vaja keskkonda, kus eksimine on inimlik ning üle oma vao vaatamine tervitatav, alati. Selleks ei ole vaja end esmalt pööraselt tõestada, vanaks saada ja autoriteediks kujuneda - et teen tööd, näen vaeva ja siis tekib alles julgus öelda, mis on meelel.
Idee väärtust ei saa ju devalveerida selle välja käinud inimese positsioon või «väärtus» kolleegide silmis. Ma tahaks ka kangesti arvata, et ühes valdkonnas kaua istunud inimene suudab neid innovaatilisi ideid nagu masin tulistada, ent reaalsuses on just sellised inimesed paljudes kohtades suurteks innovatsiooni takistajateks. Nad lihtsalt on nii kinni oma vaos, et ei saa sellest isegi enam aru. Sellises stagnatsioonis raisatakse aastaid iseenda väärtuslikku elu enne, kui toimub vabanemine. Selgub, et mugavustsoon polnudki nii mugav. Mina selliseid inimesi autoriteedina võtta ei suuda, kuigi organisatsioon ja üldine suhtumine seda justkui nõuab.
Hetkel, mil ma taipasin, et olen oma väärtust aastaid kujundanud eelkõige teiste hinnangute põhjal, tabas mind isegi veider pettumustunne. Mismõttes olen ma vahel oma positsiooni pärast ühes organisatsioonis nii suurt muret tundnud? Ja nüüd selgub, et minu elu läheks vähemalt sama edukalt edasi ka selle positsioonita. Täiesti ebavajalik mure sellisel juhul ju.
Ent annan endale aru, et see vabanemise tunne võib mul mingis eluetapis jälle kaotsi minna. Siis, kui ma tunnen end ebakindlana. Tulenegu see ebakindlus era- või tööelust, siis muutub teiste inimeste heakskiit minu jaoks jälle vajalikumaks. Loodan, et oskan siis ära tabada, et teiste arvamus ei kujunda minu väärtust inimesena. Seda kujundan ainult mina ise.
Mulle meeldib budismist pärinev ütlus - ole avatud kõigele ja kinni mitte milleski.
See tundub ülima oskusena, mille järgi meist keegi igapäevaselt elada ei oska. Aga kui seda mõtet vähemalt püüda meeles hoida, võib see julgustada astuda välja olukordadest, mis õnnetuks teevad. Me tunneme need olukorrad tegelikult ära, aga kardame lihtsalt seda endale tunnistada.
Tegelikult ei tea ma midagi hullemat hirmus elamisest.