Uskumatud Bali lood

Jalutame ihuüksi oma perega Bali ühes vanimas pühakojas. Ainult meie ja ei ühtegi teist turisti, kellest saar ju kihab. Ometi ei oska nad siia tulla. Meiegi kuulsime sellest loost juhuslikult. Ja ühes sama soojaga kuulsime kurba lugu, kuidas Ubud lääne turistide poolt üleüldse avastati.

Esialgu tahan vaid piiluda rohkem kui 2000 aastat tagasi pronksi valatud Kuud Pejengi templis (Bulan Pejeng). Hea õnne korral õnnestub ehk midagi kaugelt näha, niisama ju igasse templisse ei lubata. Väravad on lahti ja templisse viib lausa sebra – ülekäigurada, mida ma pole Balil eriti märganudki. Jookseme lastega üle tiheda tee, keskel peatudes. Aga ei, templi väravas on eakas balilanna. Rõõmus ja sõbralik, nagu nad ikka on. Vahepeal korjab veidi eemal oksarisu kokku, kuid jagab külastajale ka saronge. “Võite minna! Siin on meie Kuu,” kostab ta minu üllatuseks, et võin templisse lausa sisse astuda.

Paneme sarongid ümber ja suundume templisse, kus oli pühapaik ilmselt juba enne, kui hinduism oma templitega üleüldse saarele jõudis. Siin saarel kummardasid esivanemad algusest peale loodust, andes sellele hinge. Nii tegid mingil määral ka vanad eestlased. Hilisemal hinduismil oli sellele suunale hea kanda kinnitada.

Tempel on hiiglaslik ja müstiline labürint, mille tellised on otstest ümaraks kulunud. On näha, et tegemist on vana templiga. Pura Penataran Sasih rajati umbes 10.–14. sajandil pKr. Ta ongi üks Bali vanimaid. Kuid selle pühapaiga süda on veel oluliselt vanem.

Sammaldunud rajatiste vahelt jõuame ühe juurde, mille ees põlevad viirukid ning on kõige rohkem andameid. See ongi Kuu, mida otsin – ehk maailma suurim pronksist “trumm”.

Kui päev varem kolasime rahvamassidega väga vanas veetemplis Tirta Empul, kus turistid end püha veega puhastamas käivad, siis nüüd olime templirägastikus ainult oma perega. Kui veider see moment oli. Äkki ei kontrollinud keegi, kus me istume või astume. Ei pakutud tuuri, ei tahetud midagi müüa. Olime meie ja oli aja lugu.

Pejengi trumm on vanem kui hinduism Bali saarel. Ta on oma aja tehnikaime – kuidas selline trumm on ühes tükis 2000 aastat tagasi üleüldse pronksist valatud. Balil kutsutakse seda Pejengi Kuuks (Bulan Pejeng). Tema kasutus ei ole ülitäpselt teada – “trummi” ilmselt siiski ei löödud või kui, siis vahel harva. Ent balilaste esivanemate jaoks oli see trummi moodi pronkskuju koht riitusteks, mis muuhulgas aitasid määrata ka aega teljel. Näiteks tuli küla trummi juurde kokku võib-olla riisikoristuse alustuseks või selle lõpetamiseks etc.

Esivanemad uskusid, et ammustel aegadel langes Kuu taevast alla Pejengi külla Balile. Ta helendas öösiti ja valgustas küla paremini kui mistahes tõrvikud. Inimestel läks Pejengi külas elu liiga heaks, mis viis selleni, et keegi rüvetas Kuu. Näiteks kirjutas sellele roppuse! Kuu kaotas oma sära ja temast sai pronksist trumm. Balilased usuvad siiani, et see on taevane objekt, jumalate poolt saadetud.

Pejeng, kus me ise hetkel elame, on üks vanimaid Bali külasid. Kuid veidral kombel on ta ka küla, kus saab veel rahulikult jalutada, kohalikega juttu ajada. Samal ajal kui naaberküla Ubud on tihedamast tihedam – täis liikluskaost, turiste ja nende teenimisele end pühendanud balilasi. Ja ometigi on siin, täitsa Ubudi kõrval, nii rahulik… ehkki neist kahest on just Pejeng “jumalate poolt välja valitud”.

Kõikide päevade tipphetked on meil lastega olnud jalutuskäigud Pejengi külateedel. Küll kohalikud meid kiidavad kolme poja eest. Oleksid pojad balilased, oleks nende nimed Wayan, Made ja Nyoman. Saaksime ka neljanda, oleks tema Ketut (nimed pannakse siin sünnijärjekorra alusel). Eile jäime suure paduvihma kätte. Aga et õues on ju soe, 30 kraadi alla, nautisid lapsed seda kogemust väga. Eriti Maru!

Õhtul vaatasin vihmakardina taha ja mõtlesin, miks on nii, et miks käivad turistid just Ubudis, aga mitte Pejengis? Ja siis rullus lahti valus lugu Bali ajaloost, millest on kaudselt sündinud Ubudi kultus turistide seas. Ubud on tänaseks tuntud spirituaalsuskeskusena ja võib-olla see lugu võikski jääda – ja eks ta jääb ka – tumedasse minevikku.

Ubudist hakkas läänemaailm kuulma Hollandi mõjul. Veel hiljaaegu ei olnud Holland see riik, kes ta on täna. 1906–1908 viis Holland lõpuni Bali kolonialiseerimise ning Bali jäi Hollandi kolooniaks rohkem kui järgmiseks 30 aastaks.

Sel ajal tõusis Bali küladest võõraste seas esile Ubud, sest see asus looduskaunis kohas, orgude ja koskede läheduses. Ubudi vastu hakkasid huvi tundma koloniaalringkondades liikuvad kunstnikud, kelle tulekut soodustas ka kohalik kuninglik pere. Nii sündis läänemaailmas esimene Ubudi retriit, kui te lubate.

Indoneesia saari allutada himustav Hollandi koloniaalarmee jõudis Denpasari 1906. aastal, et lõpetada Bali iseseisvus. Balilased läksid vastu rongkäiguna valgetes rõivastes, ehituna lilledega. Nemad ei plaaninudki kunagi relvi haarata. Ja ehkki koloniaalarmee avas rongkäigu pihta tule, järgnes hollandlaste jaoks midagi hämmastavat. Rongkäigus vallandus puputan ehk rituaalne massienesetapulaine. Kuna balilased usuvad surmajärgsesse ellu, siis leidsid nad, et parem on sellest elust lahkuda kui end vägivallaga allutatud saada. Hukkus rohkem kui tuhat kohalikku üheskoos kuningaperega.

Sama kordus 1908. aastal, mil Bali viimased valitsejad valisid sama tee – rituaalse enesetapu –, millega lõppes Bali poliitiline iseseisvus ja algas Hollandi koloniaalvalitsemine. Ent hollandlased otsustasid Bali essentsi endale sobivas, reguleeritud vormis säilitada. See oli "eksootiline".

1930ndatel ja varem hakkasid saarele jõudma lääne kunstnikud. Siia jõudsid näiteks Walter Spies ja Rudolf Bonnet, kes mõjutasid ka teisi tulema. Hollandlase Bonnet' tulek oli näiteks koloniaalvõimu kaitse all, kuid ka Ubudi enda võim tegi koostööd.

Nii tekkis pinnas hilisemaks turistide poolt armastatud spirituaalsusmeka tekkeks. See on lugu, millest tänapäeval ei räägita. Ega ka teata.

Ehk on see õige? Sest nagu animism lõi baasi hinduismile, oli Ubudil baas, et olla spirituaalsuskeskus. Ilu, usk, eripära, loodus, hingestatus – selles ei pea kahtlema. Ent see lugu räägib end ise, kui kõnnid kõrvalküla Pejengi iidsetes inimtühjades templites ning mõtled, kus kõik on. Miks nad kõik on naaberkülas Ubudis.

Holland on Indoneesia koloniaalvägivalla pärast mingis osas vabandanud. Ehkki me ei saa muuta oma eellaste otsuseid, siis vabandamine ei tee kunagi paha.