Kirjutasin selle teksti sisuliselt üks õhtu enne lendu maailma otsa. Olin päeva lõpuks teinud rahu otsusega, et me ei lähegi kuskile…
Olen pikalt oodanud reisi Indoneesiasse ja Austraaliasse. Nii pikalt, et viimased 1,5 kuud olen põhimõtteliselt katsunud päevi õhtusse saada. Tuleks see hetk, mil kohvreid pakkida! Kui oled olnud 9 kuud lapsega kodune, siis muutub selline keskkonnavahetus täiesti mõistetavalt lausa karjuvaks vajaduseks. Vähemalt minul, muidu püsimatul hingel, on nii.
Selline elustiil muutub aga kiiresti kurnavaks: kui sa elad mingi tulevikusündmuse nimel ja unustad selle, mis toimub praegu. Ma lihtsalt vedasin lõpuks neid päevi õhtusse ja leppisin, et praegu on raske ja kohe-kohe hakkab kerge. Lausa väga hea hakkab. Loobusin kergema käega nendest pisidetailidest, mis varem mu päeva rõõmustasid. Näiteks kokkusaamised, sõidud külla, jooksmised, joogatund. Kõigel lasin kergema südamega minna, sest kohe algab puhkus!
Mulle tundub, et paljud eestlased elavadki sellises rütmis. 28 puhkuspäeva on norm, mida tänutundega aktsepteeritakse. Keegi ei oska rohkem tahtagi. Ja enne seda “kingitust” tuleb seetõttu veel eriliselt rügada. Kohe-kohe ju saab.
Siis juhtub nii, et jõuab see püha aeg kätte…ja kõik ei lähe, nagu plaanitud. Tööorjusest vabanenud inimene jääb näiteks haigeks. Või pole ilm päikseline. Ja tööinimese maailm kukub kildudeks. Järgmised 28 päeva tulevad aasta pärast. Need päevad, mille nimel elataksegi.
Ega minagi ole osanud lapsega kodus olles teisiti (kes ütleb, et see pole töö, pole lapsega kodus olnud). Ei ole osanud emana mingit tasakaalu oma ellu luua. Ikka käib liigne rabelemine ja selle juurde kuulub suutmatus lihtsalt käega lüüa ja öelda, et praegu on nii. Tahaks ikkagi parandada ja arendada. Ja kõige enam kurnab see mind ennast.
Nii jäime mina ja Maru loetud päevad enne kauaoodatud puhkust haigeks. Minu maailm mõistagi kukkus korraks kildudeks. Olin ma ju nii kaua oodanud põgenemist sellest argipäevast.
Peale väsitavat päeva ja mittemidagiütlevaid vestlusi kindlustusfirmaga oleme Maru magama saanud. Saan omaette olla ja mõelda. Perspektiiv tuleb tagasi. Kõik ei ole nii halb ning põgeneda ei ole ka kuhugi vaja. Isegi sügisilma eest mitte. Mulle ju väga meeldib see. Vaja on esmalt luua normaalne ja end säästev eluviis kodus, siis tekib oskus puhata ka kodus olles ja ei pea sõitma teise maailma otsa.
Hektilisus tuleb paraku nagunii kaasa ka teise maailma otsa. Olgu selleks puhkusaeg, tööaeg või aeg nutva 9-kuusega.
Puhkus ei ole 28 päeva aastas, see on eluviis. Kui sa ei oska puhata 337 päeval, siis ei ole mõtet hellitada lootust, et see 28 päevaga selgeks saab. Ja et need 28 päeva korvavad väsitavat 337 päeva.
Tahaks nii väga elama õppida. Rahus kulgeda.
Hoidke oma terviseid!
PS! Olen nii tänulik, et mul on Oliver, kes ei lepi samuti sellega, et tema aastas oleks puhkuseks 28 päeva.
***
Järgmisel päeval käisime Maruga arstil, kust saime ikkagi loa lendamiseks. Ma pole seda otsust pidanud kahetsema.
