Aastal 2017 otsustasin kustutada Instagrami. Ma ei kasuta seda tänaseks üldse, ehk siis edukas eksperiment?
...ma rullin lihtsalt teistes kohtades.
PS! Kes tahab, see loeb minu uut lugu "Tere! Minu nimi on Tiina ja ma olen ekraanisõltlane".
Miks kustutasin? Toona tundsin, et see on nagu sõltuvus ja sööb jube palju aega. Obsessiivne rullimine, et näha ära kõik viimased postitused. Ja ma ka ise postitasin sinna päris palju, olin pigem aktiivne. Mõtlesin üsna palju sellele, mis minust arvatakse. Mis arvatakse minu postitusest, minu pildist. Seetõttu jätsin vist nii mõnegi pildi postitamata, mis oleksin tegelikult tahtnud...
Hetkel tundub isegi veider seda kirjutada. Olen teises kohas oma elus, mingi rahu iseendaga teinud. Olen vähem kriitiline iseenda suhtes. Tegelikult on lihtsalt kuidagi suvam... Ja välimus pole enam nii oluline (võib-olla ma lihtsalt vananen). Noh muidugi on tõenäoline, et laste intensiivus on sellest kõigest lihtsalt üle sõitnud, pole aega mõelda. Igatahes on see omamoodi vabastav!
Aga toona sai see otsus tehtud ja nüüd, ca. neli aastat hiljem, tunnen, et see otsus oli õige? Vähemalt suund... sest oma põhiprobleemist ma sellega ei vabanenud, vaid hakkasin kompenseerima hoopis.
Seda konkreetset keskkonda, kus ma igapäevaselt veetsin, igatsesin vaid mõni nädal. Siis see praktiliselt ununes. Isegi need sõprade postitused "mida ma ju siis ei näe", ei osutunud eriliseks probleemiks. Enamasti hakkasid need tulema minuni läbi suhtlusmeedia otse. Veider, kuidas üks tegevus võib ühel hetkel nii oluline olla ja järgmisel hetkel täiesti ebaoluline. Nagu lõppenud armastuski. Peale lahkuminekut ja "ülesaamist" on see inimene sama võõras nagu iga teine tänavalt. Sama suvaline. Ainult inimlik uudishimu jääb, kui sedagi... Aga muidu on see kõik justkui obsessioon!
Ent see, millest soovisin vabaneda, pole ikkagi kadunud. Selline aega surnuks lööv rullimine, et "mis järgmiseks tuleb". Selles keskkonnas seda jah pole, kuid nüüd on see lihtsalt asendunud teiste keskkondadega.
Vahel, kui tekib selle rullimise keskel kainusmoment, siis vaatan huviga kõrvalt, et mis ma "siin" siis täpselt teengi. Otsiks nagu mingit tera, mis mingit elurõõmu tooks. Või uut hingamist... Enamasti on see surnud rullimine. Ei tule ei tera, ei midagi halba ka. Aga muudmoodi enam ei oskagi. Veidral kombel on veel Facebook see, mida ma kõige rohkem rullima kipun. Ehkki enamik minu sõpru seal eriti aktiivsed ei ole. Nad on palju aktiivsemad Instagramis! Ehk siis, nüüd ma lihtsalt rullin veel suvalisemate inimeste postitusi! Hahaha, kui nukker!
Lugesin värskest Eesti Ekspressist, et järgmise põlvkonna jaoks on Facebook üldse kibestunud vanurite miiniväli (küll tuleb ka põlvkond, kes ütleb ka, et TikTok ja Insta pole enam lahe, selles ma ei kahtle, kõik elab ja sureb). Ja hakkasin mõtlema, et see tunnetus on vist õige. Ilmselt oleks sellegi rullimist niisama lihtne jätta. Ilmselt veelgi lihtsam, sest huvitavat sisu on veel vähem.
Ühel hetkel tegin endale uuesti Instagrami konto, et jälgida oma sõbra lehte. Kuidagi ei läinud see rullimine enam käima. Justnagu suvel haiglas, kui püüdsin mängida lapsepõlvest tuttavat The Simsi. Nii igav ka ei hakanud, et selle juurde tagasi pöörduda...
Ma ei ütle, et Instagrami puhul ma üldse mitte millestki ilma ei jääks. Mõnikord saab sealt tõesti innustust, uut hingamist, inspiratsiooni! On palju lähedasi, keda ma tahaks "jälgida", aga kogu see instamaailm ise on liig. Ma ei jaksaks seda üles ehitada. Või õigemini, ei viitsiks. Ja ma kardaks sinna taaskord uppuda. Nii on lihtne eemale jääda.
Sellel põhjusel mul pole ka Netflixi, et ma kardan uppuda... Ehkki vahel on mul sellest ju kahju.
Praegu olen ma oma elus selles punktis, et uute kontode asemel tahaks veel rohkem loobuda, esmalt. Facebookist, päevauudistest, YouTubest... Võtta paus ja siis vaadata edasi.
Miskipärast kipun eriti palju rullima, kui olen füüsiliselt ja emotsionaalselt väsinud. Ja seda ma praeguses eluetapis olen.