Kummaline juhtum, mis iseloomustab täitsa hästi minu elu.
Muidugi plaanin ma pikemalt kirjutada, kuidas meil neljakesi läheb, aga veel enne sõitis sisse üks teine lugu, mida on iseenda tarbeks huvitav jäädvustada. See on lugu minu rangluust.
Selle murdis mais ära auto turvarihm, mis ühtlasi päästis mind muudest rindkerevigastustest. Päästis ka mu kõhus kasvava beebi. Rangluu tõin ohvriks. See läks koledasti katki ja kui reeglina lastakse rangluumurdudel ise kokku kasvada, siis minu omal olid otsad nii eraldi, et poleks eales ise kokku saanud. Rangluu tuli ühte tükki panna raudnaelaga, mis minu arusaamist mööda paigaldati luu kanalisse, kus muidu luuüdi. Tänu sellele naelale on mul täna ühes tükis rangluu, mõne kühmuga. Aitäh!
Aga ühes selle naelaga sain ma endale ühe iseäraliku probleemi. Mõni päev peale operatsiooni hakkasin tundma plaastri all mingit punni. Tuli välja, et see on naela ots, millega vajadusel neid vardaid luu seest välja tõmmatakse. Aga see vajadus on siis, kui pulk ise kuidagi muret valmistab. Ja lastel, kelle luud kiiresti paranevad, võetakse ka igasugused plaadid ja naelad välja.
Mind hakkas vaevama aga hoopis toosama naela ots. Ta kraapis mind seest ning enamasti väljendus see ootamatu põletustundega, mis sundis asendit vahetama ja ei lubanud suure amplituudiga liigutusi teha (lõpuks ei lubanud isegi selga sirgeks ajada).
Ajapikku ajas see ots end üha rohkem püsti.
Kirurg ütles kohe, et see raud tuleb sealt kord välja võtta. Ma rõõmustasin, sest ausalt öeldes nägi see suve lõpuks välja nagu hiiglaslik vistrik keset dekolteed. Isegi valge “pea” oli olemas - koht, kus nahk oli nii pingul, et muutus valgeks.
Kui ma jalad alla sain ning suuremate murede kõrval hakkasid aina rohkem kummitama taas need, mida voodihaigena pseudoprobleemideks pidasin, siis hakkasin seda punni häbenems. Arvasin, et hirmutan inimesi. Ent üsna kiiresti muutus see “punn” osaks minust. Ma ei varjanud seda enam, ma unustasin selle isegi ära, kuniks kõrvetav valu mulle taas meelde tuletas.
Kui ma jaanuaris kirurgi vastuvõtule läksin, teadsin, et nüüd, kui olen sünnitanud, saab ta lõpuks hakata jälle minuga tegelema. Rangluunaela tahtis ta juba järgmisel nädalal eemaldada! Üldnarkoosi all, sest protseduur, kus luuüdi sisse kasvanud pikem ora jõuga välja kangutatakse, võib üsna ebameeldiv olla. Palusin ise kirurgilt ajapikendust. Mõni nädalgi! Imetamine alles saab käppa, oleme alles poold kuud neljakesi olnud, ei taha jälle haiglasse! Kaheksa kuud ju on see asjandus mu sees nagunii olnud.
Ei osanud arvatagi, et see kõrvetustunne hakkab päevadega kulmineeruma ja nael tahabki päriselt läbi naha tulla. Kaheksa kuud kannatas, aga loetud päevad enne operatsiooni tegi mu naha päriselt katki. Ööpäevaga sai armsaks saanud punnist tohutu monstrum, punetava sõõriga paistes mügarik. Kõrvetavalt terav valu ei lubanud mul hästi liigutada, eriti pikali olles. Ja tekkis palavik, ilmselt mingist infektsioonist.
Tuttav rindkerekirurg käskis mul põletiku pärast kohe haiglasse minna. Ta muretses punase sõõri pärast nahal, mida pildil hästi näha ei ole. See suurenes kiiresti ja ulatus nüüd juba rindadeni.
Läksin siis EMO-sse. Kolm päeva enne plaanilise operatsiooni aega! Raudnaelaga, mis oli mul kaheksa kuud kenasti elada lasknud, põhjustades peamiselt esteetilisi probleeme!
Traumatoloog, kes valves oli, mäletas mind maikuust. Küsis, kuidas põlved ja käed elavad. Ja kes siis ikkagi sündis, poiss või tüdruk!? Keegi hoidis mul käest jõuga kinni ning traumatoloog tõmbas samasuguse jõuga naela minust välja. Paari tuimestava süsti saatel.
Ebameeldiv muidugi, kuid sama päeva õhtuks olin ma juba kodus oma beebide juures! Valiksin iga kell selle ebameeldiva ragina (võib-olla midagi ligilähedast tunneme, kui meilt tarkusehambaid tõmmatakse) üldnarkoosi asemel. Niiet kokkuvõttes siis, aitäh elu?!
Kogu see lugu iseloomustab nii mõndagi juhtumit minu elus. Need tunduvad esialgu lausa halvad või piiripealsed, ent mingil viisil purjetavad õnneliku lõpuni. Ja siis pole sugugi ebatavaline, kui ma neist ebameeldivustest hoopis võitjana välja tulen.
