Hiiumaal olles püüan ikka kirjutamistööd ka teha. Olen teinud kaastöid, mis varsti peaks ilmuma hakkama (Levila artiklit kirjutasingi päriselt kaks kuud!). Ma olen kõiki neid teemasid nautinud, teinud hingega... kuid siin kaugel ja kõigest eemal tunnen, et ehk pole ma enam niivõrd AJAkirjanik. Selle sõna teine pool - KIRJANIK - on küll minu unistus, aga seni pole küll põhjust end selle tiitliga ehtida. Aga kes ma siis olen?
See on see tunne, kui sa oled midagi väga kunagi armastanud, ülikoolis õppinud ja ühtäkki tunned, et see amet polegi enam see, kellena end näed. Noh, ma ei ole liiga dramaatiline, sest ümberõppest on saamas midagi väga tavapärast. Samas armastan ma ikkagi mõtestatud kirjutamist!
Suurim probleem on mul ajakirjandusega see, et see pole mulle niivõrd huvitav enam, ehkki see on jätkuvalt oluline ja Eestis tehakse seda vaatamata auditooriumi väiksusele üsna hästi. Aga ma tunnen, et enamik probleemikesi, mida ajakirjanikuna käsitleda tuleb, on lihtsalt inimloomu universaalsete, läbi aegade suuresti samade probleemide väiksed ilmingud (näiteks üksildus võiks selle universaalse mure alla käia, või armastuse ja kuuluvuse puudumine). Ja samas neid ilminguid hekseldades on ikka nii, et see on tohutult energiakulukas (eelkõige kirjutajale, lugejale enamasti meelelahutus), aga tolku on sest võib-olla vähe...
Väga erilised kirjanikud oskavad neid teemasid käsitledes kõnetada inimesi. Ja kuna need mured on universaalsed, on need käsitlused ajatud, sellepärast loetakse neid ajastust olenemata. See eristab kirjanikke ajakirjanikest, ühepäevalinnukestest. Võib-olla saab kõik need miljonid artiklid kokku võtta viie universaalse murega, mis inimkonnal on.
Seni olen lasknud Hiiumaal ikka täiega end inspireerida ja püüdnud teha siis lihtsalt ajatumat ajakirjandust (kas see ei ole isegi mitte oksüümoron?). Võib-olla oleks inimesel lihtsam olla, kui ta oskaks iseenda eksistentsi rohkem hinnata. Ja vähem hinnata butafooriat, mida ta ise arvab, et tal on selleks eksistentsiks vaja. Mind aitab näiteks see, kui ma vaatan oma vanaema vanu albumeid ja näen, kui palju inimesi on enne mind elanud. Siis jälle ära surnud... Minu eksistents pole mitte igavene ega iseensesest mõistetav. Praegu on minu aeg. Ja enne seda on olnud nii paljude teiste aeg.
Minu vanaema Hiiumaa sünnitalu ning vanaema tuttava veskiga. Ja minu esivanemad oma (mõnede) järeltulijatega. Põlvkond veel ja oleksin ka mina sinna pildile mahtunud. Ent siis oli minu ema veel ise laps... Nüüd on tal endal lapselapsed.
Loodus on siin ka nii palju muutunud. Kõik on jälle roheline ja jää hakkab väga vaikselt, kuid siiski märgatavalt sulama. Suurvesi jõuab vaikselt kohale. Mõnel päeval on õues nii roheline, et tekib tunne, et lõpuks ometi on kevad. Kui kraadid seda ei kinnita, tuleb meelde, et ahh, alles talve külmemad kuud. Suvi tundub nii kaugel. Ma ei igatsegi leitsakut, aga valgust. Õnneks märkan iga päev (või vähemalt paari päeva tagant), kuidas läheb valgemaks.
Mida rohkem saame õues olla, seda täisväärtuslikum tundub elu. Käisime ka vahepeal Tartus ja nii-nii raske oli korteris. Eriti hea, kui saab õuetööd teha! Näiteks võtsime suvilas maha ohtlikuks muutunud puid ja tõesti, ma tõstsin ainult veidi oksi hunnikusse, aga nii hea tunne oli. Mõtlesin selle peale, kui palju tööd oli neil, kes selle talukoha kunagi lõid. Oksendamiseni. Aga nüüd on häda, et füüsilist tööd polegi enam. Me isegi ei mäleta, kui mõnus seda teha on. Eriti muidugi, kui seda teha iseendale! Ma arvan, et homme hakkan ka meie kodus murdunud männioksi virna koguma. Neid on männikud sellest talvest täis.
Nii on üsna loogiline, miks ma siin, Hiiumaal, oma esivanemate kandis olen. Ikka ja jälle taban end sellele mõtlemast, et kui loogiline, et ma siin olen. Miskipärast on mul siin vaja olla praegu. Ei ole ilmtingimata lihtne olla töötu, maal, eneseotsingutel ja väikeste inimeste hoogne ema... Aga see on oluliselt lihtsam kui teha iga päev seda, milles kahtled. Selles mõttes olen väga õnnelik.
