... järjejutt Balkanilt
Kotori vanalinna jäime öömajale vaid üheks ööks. Kohe kiriku kõrvale. See paistis meile kenasti aknast. Mäletan, kuidas me soojal õhtul koos Oliveriga vaatasime pikalt kiriku ees viiuldanud keskealist naist. Ta tegi seda justkui iseenda rõõmuks. Nägi ilus välja. Mängis pikalt ja siis ostis kogutud raha eest kioskist jäätist. Arutasime, mis saaks, kui me kutsuks ta üles veini jooma ja lobisema. See mõte oli intrigeeriv ja mängisime erinevaid stsenaariumeid läbi. Aga väsimus sai võitu ja läksime lihtsalt magama.
Järgmisel hommikul oli uni hea. Juba hommikupäike oli palav. Oliver praadis nunnus viltuse põrandaga vanalinna korteri köögis mune ja peekonit. Tegime pika hommiku, helistasime Oliveri isale, kellel oli sünnipäev! Ja siis läksime kivist vanalinnas eriti kõrgeks tõusnud kraadide eest peitu meremuuseumisse.
Intrigeeriv on Kotori geograafiline asukoht lahe kõige tagumises sopis. Arvaks, et vana linn oli nagu vanajumala seljatagune - ühel pool sopine meri ja teisel pool kaljud. Giid pidi korduvalt meelde tuletama, et see vesi on ikka merelaht ja mitte järv, sest laevaga Kotori jõudmise hetkeks hakkas vee ühendus merega tunduma tõepoolest veidi uskumatuna. Väidetavalt on Kotori lahe põhjarannik Euroopa sademeterohkeim koht. Vihma me seal saime küll.
Olemuslik sarnasus on Kotoril ja Dubrovnikul olemas - Kotor esmamainimisel kuulus ta samuti Dalmaatsia provintsi. Maavärin on kord ka Kotori peaaegu hävitanud ning nagu mina aru sain, siis montenegrolased elavadki pidevas maavärina ootuses.
Viimati tabas tugev maavärin Montenegro rannikut 1979. aastal hävitades poole Kotori vanalinnast. Teoorias võiks sada aastat ikka nüüd rahu majas olla… Ent see teadmine mõjus ebamugavalt küll. Justkui oleksid kuskil geograafilises tupikus lõksus, ehkki montenegrolased on selle teadmisega ilmselt nii harjunud. Vaevalt nad kuidagi eluhetke rohkem väärtustada oskavad, et seismiliselt aktiivses paigas elavad.
Neil on maavärin, meil on agressiivsed naabrid (ja neil ka), kuskil on üleujutused, kuskil metsatulekahjud, mõnes kohas lihtsalt sõda, aga ikka rajame sinna, kuhu sündisime oma kodukesi ja sünnitame lapsi. Parema tuleviku lootuses. Tegelikult on nii, et ükskõik kus sa ka elad, me ei tea, mida elu toob. Sellepärast ei ole mõtet näilise turvamulli loomise nimel elu elamata ka jätta… Me elame igapäevaselt nii nagu oleksime surematud, mis on meie kaitsereaktsioon. Kuidas teisiti saaksimegi?
Kuskil Kotori meremuuseumis tuleb meelde, et nii palju inimesi on enne meid elanud ja surnud. Kogunud kokku tohutu varanduse, abiellunud selle kaotamise hirmus oma lähisugulasega ning siis ikkagi kõik kaotanud… surmale. Ja nüüd vaatame meie neid asju muuseumis klaasi tagant. Küll oleks see olnud hirmus teadmine asjade omaja eluajal. Milleks see mammona… Miks ei võinud ta armastust valida hirmu asemel…
Dubrovnikus kuulsin lugu sellest, kuidas sisuliselt aadlike tarbeks oli keset vanalinna nunnakloostrisse rajatud beebide loovutamise aken. Selles pole midagi imelikku, mõnes lääneriigis on tänaseni beebi loovutamise kastid, et protsess oleks väiksele hingele võimalikult turvaline - ema ei pea nägu näitama, kui soovib last ära anda. Ja selle hirmu kõrvaldamisel jäävad võib-olla õudsad asjad tal tegemata. Aadlikud ei tohtinud muidugi omal ajal külarahvaga lapsi saada. See oleks kaasa toonud kogukonnast välja heitmise. Goran rääkis, kuidas aadlinaised, kes olid ka suhetes lihtsate inimestega, viisid oma lapsed salaja nunnadele. Viimased kasvatasid lapsi esimesed paar-kolm eluaastat ning seejärel tulid aadlikud orbudekodusse “lapsendama”. Oma lapsi. Sellega pälvisid nad häbi asemel kogukonna austuse. Selleks, et oma laps ära tunda, olid nad pooleks murdnud mündi. Üks pool oli emal, teine lapsel. Selle abil toimus väidetav taasleidmine.
Koledaid asju on inimkond teinud oma maine pärast. Aktsepteerimise pärast on loobutud sisuliselt oma elust. Kas me jätkame seda kõike n-ö pehmendatul kujul tänaseni? Mingites aspektides on see kindlasti kohal - loobumine iseenda soovidest teiste arvamuse nimel… Loodetavasti on lõppemas aeg, kus tuleb loobuda teiste nimel armastusest.
Järgmise päeva lõunal hakkasime pisikese rendiautoga Kotorist põhja suunas vurama. Mina ei ole üldse mingi auto ega autosõidu fänn, Oliver vist ka mitte. Auto on puhtlat tarbeese. Ei oska mina hinnata selle kaubanduslikku välimust. Me rentisime Kotorist kõige odavama väikese vuraja (ma ei mäleta paraku enam markigi) ja esialgu oli küll veidi kõhedust, et kuidas me sellise olematu rehvimustriga punniga neid serpentiine vallutame (ilmateade lubas ka vihma), siis Montenegro väga head teeolud olid mulle nii suureks üllatuseks. Põhjast tagasi tulime näiteks läbi pealinna Podgorica kiirtee, mis kulges enamasti kaljutunnelites. Need võisid olla mitu kilomeetrit pikad ning sageli sõitsime seal üleüldse üksinda. Kaljudelt vihmaga pudenenud sodi tuldi väga kiiresti koristama. Ühes kohas oli kopp uurakil kruusa kaevandamas sama künka alt, mille peal ta ise istus. Eks Eesti ekstreemsus on veidi erinev Montenegro ekstreemsusest. Muidu tundus väga tore maa autoga avastamiseks. Kui pole just kiirteel, siis valdavalt 70 kilomeetrit tunnis kiirusepiirangut ja rahulikku ning üksildast kulgemist. Ainus asi, et kui üldse elus ei joppa, võid kiviga pähe saada.
Esimese peatuse tegime linnas nimega Niksic, mis nagu välja tuli, on suuruselt teine linn Montenegros. Me põikasime vaid viivuks linna sisse ja peatusime sümpaatses hipilikus restoranis nimega Floyd. See asus Niksici eeslinnas. Esialgu mõtlesime seal midagi süüa, aga jäime baristaga kohviputkasse nii kauaks jutustama, et sõime seda, mida temal seal pakkuda oli - kohvi, kohalikku morssi, õunakooki. Ta oli üks noor tudeng, kes oli võtnud aja maha, et raha teenida. Ma kahjuks ei mäleta nime, aga temaga sai rääkida kõigest. Serblastest, venelastest, montenegrolastest, Euroopa Liidust, eurost… Oli näha, et noored olid poliitilisest jurast väsinud ja soovisid olla pigem maailmakodanikud. Näiteks oli Maria - olgu see tema nimi - kurb, sest riik oli lihtsalt kasutamata jätnud miljoneid eurosid toetuseid, mis olid mõeldud Montenegro noorte elu parandamiseks. Hiljem jäi silma igal pool Niksici nimeline kohalik õlu. Igal riigil oma Saku.
Lõpuks kangutas meid sealt kohvipoest lahti vihma- ja äiksepilv, mille eest edasi põhja põgenesime.
Rohkem kui tund hiljem jõudsime Žabljakki, mis on väikelinn Durmitori rahvuspargis. Vist suuresti turismile orienteeritud, kuna on mägipiirkonna keskuseks. Linn ise pole midagi erilist. Pigem slaavipärane veidrik 1456 meetril. Sellega peaks ta olema Balkani kõrgeim linn.
Kuna 120 päeva aastas on Durmitori mäed lume all, siis armastavad seda suusatajad-lauatajad. Samas käiakse seal kandis ka raftingut sõitmas, kuna Tara kanjoni jõgi on selleks imeline koht. Tara kanjon on 1300 meetrit sügav (või põhjast vaadates kõrge?), seega kõige suurem kanjon Euroopas ning teisel kohal kogu maailmas. Kõrgeim tipp rahvuspargis on Bobotov Kuk (2523 meetrit). See lühike kirjeldus annab aimu künklikust kulgemisest ja samas suurest looduse ilust, mis meid ümbritses. Aga millest me kohati alles järgmisel hommikul aru saime...
Maria soovitas meil kindlasti Musta järve ääres ära käia. Kell oli juba hiline, aga me forsseerisime napilt enne pimeduse saabumist ühe jalutuskäigu liustikujärveni, mis on kauneim, mida minu silm on näinud. See oli maaliline, jääkülm ja kerges udus. Oleksin võinud neis metsades päevi ringi kolada ja välja mõelda ulmelisi muinaslugusid. Metsas kõrgusid okaspuud. Haruldane must mänd nende hulgas. Sabistas vihma...
Musta järve ja metsa ilu naelutas ja pani unustama, et me peame veel rohkem kui tunni teel olema enne, kui oma hotellini jõuame. Ja metsast välja saades oli nälg nii suur, et jõudsin juba kahetseda söömise asemel valitud vestlust Mariaga. Kuna turismihooaeg oli mägilinnas alles algamas, oli lahti üks Balkani pitsarestoran. Töötajateks ainult pikad mehed (väidetavalt on montenegrolased ühed pikemad inimesed Euroopas), kus me tellisime Balkani pitsat.
Vihma ladistas.
Pitsat mugides põrutasime maale laskuvas pimeduses ja vihmasajus edasi öömaja poole. Ups. Ma ei vaadanudki, et see asub põhimõtteliselt Tara kanjoni lõpus... seega pidime me enam kui poole 78-kilomeetrisest kanjonist autoga pimedas ja vihmasajus oma nullrehvidega läbi sõitma.Kohati 20 ja 30 kilomeetrit tunnis. Täiesti minu enda viga, et ma ei vaadanud, kus täpsemalt asub hotell, mille asukohaks oli märgitud “Durmitori rahvuspark”.
See sõit oli sürreaalne ning kohati päris hirmus. Näiteks oli ühes paigas vastutulevas suunas tee varingu alla maetud. Kivikesi ja pudi oli muidugi kogu tee täis. Hiljem Ravnjaki hotellis kohtusime ühe kohaliku tüübiga, kes siiski ütles, et tema pole veel kunagi kiviga autole pauku saanud. Kuigi on näinud ka suuri varinguid. Seda teed pimedas vurades tundus küll, et ilmselt saavad kõik autod paar laksu ikkagi kirja.
“Pole viga, eile helistasid mulle öösel kella 2 ajal ühed, et me nüüd jõudsime. Vabandust hilinemise pärast,” muheles veidralt hea inglise keelega Montenegro kutt hotelli vastuvõtust, kui hilinemise eest vabandasime. Me kutsusime teda edaspidi Mikhaeliks, sest ta meenutas meile ühte sellenimelist sõpra. Inglise keele oli ta selgeks saanud arvutit ja telekat vahtides!
Kuigi juba öösel tulles mühas hotelli kõrval olev kosk ennekuulmatult ning hotell “vabandas” seinasildil (pigem "sorry not sorry") looduse häälte pärast, mida nad muuta ei saa, avastasime alles hommikul, kui kaunisse paika olime tegelikult jõudnud…
Järgneb!