Neid, kes seda endale lubavad, viivad lapsed tagasi kujutluste maailmasse, kus rääkivad loomad on kõige leebemad tegelased. Tagasi maailma, kus oli õnn (ja õnnetus) meil kõigil oma lapsepõlves veeta. Nüüd, aastakümneid hiljem, valdavad samu lugusid kuulates hoopis teised mõtted.
Fantaasiamaailma viiakse mind tagasi iga päev ning iga päev õpin midagi uut ka selle “päris” maailma kohta. Läbi uue, läbi lapse pilgu, tänu oma lastele. Näiteks olen teada saanud, et Savipoti Tobi Vikerkaarekülas elab veel teisigi tegelasi, kes on raamatuvääriliseks osutunud. Ja tundnud, et ma ehk olen liiga täiskasvanud Tove Janssoni maailma jaoks, sest enamik Muumioru lugusid kõlavad mulle kergemate luupainajatena. Milline on vanemateta Pipi Pikksuka ja üldse paljude Lindgreni lugude suurem, sageli traagiline mõte, olen ka alles nüüd, täiskasvanuna lugedes päriselt aru saanud. Ning imetlen Astrid Lindgreni selle eest veelgi rohkem.
Mõne aastaga olen ka mitmeid laule ära õppinud. Puhu tuul ja tõuka paati… Uni, uni, uue kuue annab… Mina ei taha veel magama jääda… Piiri-pääri pääsukene… Mullu mina muidu karjas käisin… Kui mina alles noor veel olin… Nii palju tuttavaid laulukesi, millest enne oskasingi ümiseda ehk seda algust, on nüüd täispikkuses täiuslikult selgeks saanud.
Ent on ka teisi äratundmisi. Näiteks olen automaatselt laulnud mõnda viisijuppi ja siis taibanud, et see sõnum pole ilmtingimata see, mida ma tahaksin ühele lapsele edasi anda. Laul mõmmist, kes üksinda unisena nutab, sest memm on maasikal ja taat vaarikal. Või “kopp-kopp lahti tee, metsas kuri jahimees”.
Humpty Dumpty sat on a wall
Humpty Dumpty had a great fall
All the king's horses and all the king's men
Couldn't put Humpty together again
Olen mõelnud, miks on vanad ingliskeelsed hällilaulud nii julmad. Ikka läks keegi ära ja tagasi enam ei tulnudki. Või kukkus end vigaseks.
Ma ei ole see, kes arvab, et oma ajalooga kirjandusteoseid peaks tänapäeva “eetikaga” vastavusse viima, kuid olen avastanud end vahele jätmast lõike lastele ette lugedes. Oma lapsepõlvest tuttavaid Siima Škopi maalitud muinasjuturaamatuid ka esmajärgus laste ette ei tooks.
Televiisorist tulev maailm on ilmselgelt väikelastele üle jõu käiv. Tean seda, aga veendun vähemalt ülepäeviti ikka uuesti, kui ta minu loal sinna mõneks ajaks sukeldub. Pole midagi parata, mina, tema ema, olen “tänapäeva inimene”, tänapäeva hädadega nagu kiirustamine või nutisõltuvus, mistõttu ma tallegi ekraani nii noorelt olen tutvustanud.
Ma mõtlen, et teen talle äkki teene sellega, kui annan oma sõltuvustest vähemalt teada. Näiteks ütlen, et ta võib mulle julgelt öelda, kui minu telefonis rullimine teda häirib. Nii ongi tema, kes mulle vahel ütleb: “Emme, pane telefon söögilauas ära.”
On mõned multifilmid, mida ma isegi rõõmuga vaatan (Põrsas Peppa) ning mõned, mis on isegi minu ajule liig. Näiteks “Masha ja karus” vahetuvad kaadrid sama kiiresti nagu muusikavideos. Olen mõelnud, et see on vist selleks, et meie, nutisõltlaste, tähelepanu hoida. Sest, kelle loodud need multifilmid on, ikka nutisõltlaste, nagu suur hulk lääne inimestest tänaseks on. Ja oleks siis, et nutisõltlaselt nutisõltlasele, aga on ju hoopis nutisõltlaselt lapsele. Lapsed on sellest sõltuvusest (veel) üsnagi vabad. Hirmutav on mõelda, et lastele näidatakse midagi, mille peale isegi minu, vana rullija pea tahab plahvatada.
Olen aru saanud, et multifilmides kummitustest, tontidest ja lohedest ei pääse. Sellest ka arvamus, et väikelaps ei peaks telekat vaatama, tal puudub tondi ja kolli kontseptsioon. Ent neist elukatest on väga keeruline eemale jääda, nad on igal pool. Tundub, et multikad tahavad lastele nii väga selgeks teha, et kummitusi ja tonte ei tasu karta, et räägivad “probleemist” erilise innuga seni kaua kui see päriselt probleemiks saab.
Kui ma sel sügisel juhuslikult ERMi näitusele sattusin, sain aru, et täpselt nii ongi! Ajalooliselt ongi “laste”jutud omal ajal mingit probleemi edasi andnud, näiteks millegi eest hoiatanud. Tänaseks on näitus “Elas kord” juba kokku pakitud ja maailma rändama saadetud, kuid sealsed lõigud on huvitav informatsioon lapsevanematele. Näiteks on oluline teada, et “Hans ja Grete” ei olegi lasteseiklus, vaid kunagiste probleemide kirjeldus. Keskaegse näljahäda ajal jätsid Euroopas vanemad päriselt oma lapsi metsa. Erinevate piirkondade mugandustes on mure toidu pärast põhiteemaks. Nii palju on lugudes nõidu, kes tahavad väikseid lapsi ära süüa! Aga näiteks Punamütsike on Prantsusmaa pärimuses hoopis õnnetu lõpuga hoiatusmuistend, millele vennad Grimmid lisasid jahimeestest päästjad.
Miks see suur muna Humpty Dumpty maha kukub ja katki läheb, on pärimuse uurijate hinnangutel ikkagi seotud lastele suunatud manitsusega olla ettevaatlik.
Pärimuses antakse sageli edasi mingit ajastu probleemi, mida fantaasias saab õpetlikult lahendada. Aga laste fantaasiameeled on juba niigi peaaegu piiritud ja samas on lapsed palju õrnemad ja tundlikumad kui meie. Meie tähelepanu hoidmiseks peavad filmitegijad üha suuremate jaburustega lagedale tulema. Aga nende fantaasia lippab ilma igasuguse abitagi kohtadesse, mis võivad olla päris hirmutavad. Ja kujutlusvõime maalib erinevaid olevusi ilma pideva turgutamisetagi. Maailm on nende jaoks uus ja huvitav koht. Meie oleme siin vanad kalad.
Mina olin laps, kes väga kartis pimedust ning magasin õrna tulega isegi põhikooliajal. Mul on enda 30 aasta jooksul kogetust kõige eredamalt meeles just lapsepõlve unenägu sellest, kuidas ma vanaema ja vennaga elutoas televiisorit vaatasin. Meil oli suur elutuba, kus tohutu, kõikidesse soppidesse ulatuv nurgadiivan. Ühtäkki olid toas Mõhk ja Tölpa oma sõpradega. Vanaema ja vend varjusid selle suure nurgadiivani taha. Mina jäin üksi diivanivarjust välja…
Ma ei taha öelda, et raamatuid peaks vähem lugema (ikka veel rohkem!) või lugemata jätta, aga ma arvan, et paljusid neist tuleks lugeda uue pilguga ja hoopis teises vanuses. On raamatuid, mida meie lapsepõlves peeti sobilikuks lastele, kuid mis ajalooliselt pole tegelikult lastejutuna kõlanud. Paljusid muinaslugusid loeme ehk samast inertsist oma lastele ette.
Meie ei pea enam tänepäeval vanu “õpetusi” ja hirme, mis meile endile kaasa pandi, automaatselt edasi jagama. Need hirmud ei teeni ega õpeta täna meie lapsi elus hakkama saamisel nagu ehk kunagi oli. Hirm võiks üleüldse olla kõige viimane õpetaja.
Me peaks ehk palju rohkem hoidma oma laste psüühikat ning selleks oma mugavustsoonidest välja tulema. Raputama end üles nutimaailma unest, kuhu on nii lihtne kukkuda. Kui mõeldagi, et muinasjutud aitasid omal ajal teatud murega toime tulla ja jälgida seda teades tänast meediat, siis näib, et üks meie tänaseid muresid kirjeldav muinasjutt on Aino Perviku “Hädaoru kuningas.” Seal pole inimesi õgivaid vanaeitesid, aga sellest hoolimata on kuningriik, kus on lihtsalt niisamagi alati natukene paha olla. “Vahepeal võis ju paista ka päike ja olla soe, kuid Hädaoru rahvas teadis, et võtab aega, mis võtab, mööda läheb see niikuinii.”
Tegelikult on meil ju päriselt muresid, mis vajavad pühendumist. Näiteks väärivad meie lapsed palju rohkem siirast tähelepanu.
