Õnnelikud argipäevad Bali koolis

Tulen just Bali Wood Schoolist, higi laubal ja titt kõhukotis. Teised jäid sinna, tita tahab koju tuttu. Ei tea, kas ma kunagi harjun ära 30-kraadise kuumusega. Räägitakse, et harjub. Ja siis tahad 24 kraadiga kampsuni peale panna. Igatahes hakkab vihmahooaeg Balil ümber saama. Sajab iga päevaga vähem. Ja kui sajab, siis sageli hilisõhtul või öösel. Märts on kuivaperioodi algus. Ka õhuniiskus on madalam ning päevased jalutuskäigud selle võrra leebemad.

Kool asub kodule lähedal (10 minutit, lastega võib kuluda molutamisele ka tunni, sest põnev on). Kolisime maalilisse paika, riisipõldude vahele. Meie akna all sirgub noor riis, mis juba rohetab. See on tore. Kuna riisi saab iga nelja kuu tagant, võib olla hetki, kus maalilise riisipõllu asemel on akna all porimülgas. See on külaelu ja seda on siin külas palju. Elu. Koerad, suured ja väikesed sisalikud, rotid, kukekisa, kanad, maod, gekod. Turismi on siia jõudnud minimaalselt ja mulle see meeldib. Olen kahepalgeline turist, kes teise omasuguse asemel valib kohaliku.

Kooli lähme igal hommikul jala läbi jõeoru. See on maailma kõige maalilisem koolitee! Konkurentsi suudab pakkuda vaid minu oosipealne koolitee Jänedal, kui olin veel põhikoolilaps.

Esmalt möödume kohalikust surnuaiast. Seal on vaid mõni kalm kõrvuti mõne auguga. See on sellepärast nii, et Bali inimesed matavad koolnu esmalt maha. Viie aasta pärast kaevavad ta üles ja põletavad tuhaks. Wayan rääkis. Põhjus pole proosaline, vaid praktiline – konte on odavam põletada. Tuhk visatakse merre või pannakse kookose sisse perekonnatemplisse.

Surnuaialt läheb kitsas ning samblast ja mudast kergelt libe tee jõeorgu. Olen juba ühe korra kukkunud ka. Midagi hullu ei ole, aga hoolikas peab olema. Vanad naised käivad üles-alla, neil on asi käpas. Jõeoru põhjas on kosk, mille all saavad kohalikud dušši võtta. See on nende hingele puhastava toimega.

Olen juba näinud põõsastesse pugemas suuri sisalikke. Maoga kohtumist ma vist ei oota. Reeglina on need tegelased kõik pelglikud ja ei taha end näidatagi. Nii et pigem on see õnn, kui suur olend sulle end sekundiks vilksatab.

Kool ise on minu happy place. Mõnikord teeme Oliveriga nii, et üks saab lastega koolis olla, teine on beebiga kodus. Ja siis vahetame. Mustini teeb meile seal kookoskohvi ning õunastruudlit. Koolikohvikus on väga hubane, saab isegi kirjutada! Aga jah… lastele meeldib muidugi seal ka meie küljes rippumas käia, kui vaheaeg on. Kui meid seal poleks, oleksid nad ehk rohkem sõpradega. Aga emme tahab ka kooli tulla! Lubada endale seal hetk ja matkata läbi džunglitee, süda kergelt põksumas. Mida rohkem sealt saalime, seda vähem ta põksub.

Tee peale jääb Wayani kodu. Vahel lehvitame talle. Eile oli neil perekonnatseremoonia ning tema naine ehtis templit. Nad elavadki templis ja kodu on neil väga kaunis! Küla kaunimaid!

Koolis oleme käinud nüüd kolmandat nädalat. Asi hakkab käppa saama. Lemmiktunnid on ujumine ja muusika templipillidega. Marule meeldib cooking class. Neljapäeviti on capoeira ja reedeti lähevad soovijad jalgpalliväljakule koos huvilistest vanematega. Lääne-Euroopa riikidest pärit isad on kanged jalgpallihundid. Näiteks hollandlased.

Vanemad lapsed vaatavad koolis rohkem vihikutesse, käivad mööda kooliaeda ringi ja uurivad, mis seisus on taimed. Vihikud käes. Nooremad võtavad pliiatsi kätte enamasti vaid joonistamiseks. Lukas on lõpuks ometi avastanud joonistamise võlu. Kirjutamine ja joonistamine polnud üldse tema teema, aga arvan, et aeg on lihtsalt õige. See oleks juhtunud ka Käinas.

Koolilapsed jagunevad kaheks. On pikaajalised, kellel on õnn elada Balil või veeta siin kuid. Pikemat aega on koolis lapsed Lääne-Euroopast ja Austraaliast. Ja siis on need, kes on puhkusel. Nädala-kaks. Väga paljud on Lõuna-Koreast, sest seal on hetkel talv.

Kõige suurem väljakutse meie lastele on inglise keel, mis on puine. Aga kolmanda nädala lõpuks suudab Maru juba enam-vähem hakkama saada. Vahel käib vahetunnis küsimas, kuidas on „pätt ja politsei“ etc. Meeldiv on ka see, et ta läheb alati tundi, kui kutsutakse. Lukas tahab vahepeal meie juurde kohvikusse jääda ja siis on veidi rohkem utsitamist. Maruga pole mingit küsimust – suur ja iseseisev poiss on ta.

Jääme Wood Schooli kindlasti väga igatsema. Ilma selleta poleks aeg Balil olnud pooltki see. Kogume vunki, et korraldada suvel Kassaris oma küla lastele suvekooli.